Iloni Imedemaa on lastele ja peredele mõeldud teemakeskus, mis põhineb Astrid Lindgreni raamatute illustraatori Ilon Wiklandi joonistustel.

Septembrist aprillini on avatud kolmekorruseline maja, kus on galerii, kino- ja näitustesaal, Karlssoni tuba, Iloni köök ning mängutuba, kus toimuvad meisterdamised ja teemapäevad.

Maist augustini on avatud ka Imedemaa õu Mattiase maja ja Käsitöökuuriga, kus palju põnevat meisterdada saab. Õues saad end proovile panna täpsusviskamises, karkudega käimises, kala püüdmises, näitekunstis ja liivakastimängudes.

Tsaariaegne Risti veetorn Läänemaal on haruldane arhitektuuripärl, mis kuulub Risti raudteejaama ajaloolisse kompleksi. Torn rajati tõenäoliselt koos jaamahoonega 1905. aastal, kui äsja valminud raudteeliin tõi siia elu ja arenguvõimalusi. Ehitis ehitati auruvedurite teenindamiseks – torni ülemises osas paiknes suur veepaak ehk reservuaar, alumisel korrusel aga katel, millega soojendati vett, et külmadel talvedel see ei jäätuks. Nii tagati rongiliikluse sujuv toimimine kogu piirkonnas.

Tänapäeval on veetorn huvilistele avatud ettetellimisel. Külastajad saavad mööda kitsast ajaloolist keerdtreppi tõusta reservuaari juurde ning kogeda, milline võis olla töömeeste igapäevane liikumine torni sees. Esimesel korrusel ootab näitus, mis tutvustab torni tööd ja näitab ajastutruusid töövahendeid.

Veetorni kõrval asub ka Risti küüditatute mälestusmärk, mis meenutab Eestit tabanud ränki ajaloosündmusi ja pakub vaikset mõttehetke. 

Risti raudteejaamast viidi Siberisse enamik läänlasi, ligi 3000 inimest. Viljar Ansko kujundatud mälestusmärk “Raudteerööpad mäletavad…” on paigutatud väikesele kaubaplatvormile, kuhu viivad mõlemalt poolt kivitrepid. Platvormi neljast nurgast tõusevad taevasse neli raudteerööbast, mida ühendab enne tippu relssidest topeltrist. Öösel valgustavad mälestusmärki diagonaalis neli raudteeperrooni sisse paigaldatud prožektorit. Küüditatute mälestusmärgi kõrgus on ligi 13 m. Peale lähimineviku massirepressioonide meenutamise on raudteerööbastest rist ka Risti raudteealeviku ajaloo sümboliks.

Haapsalu mereäärsel Promenaadil asub omanäoline päikesekell, mille on loonud tuntud kunstnik Roman Haavamäe. See pole pelgalt aja mõõtmise vahend, vaid ka sümboolne kunstiteos – kella tahkudel on kujutatud inimese eluteed alates mänglevast lapsest kuni kepile toetuva raugani.

Päikesekell kutsub jalutajaid peatuma ja mõtlema elu mööduvusele, ent samas nautima igat hetke, mida meri ja kaunis jalutuskoht pakuvad.

Promenaadil kõndides tasub tähele panna ka Haavamäe teisi loomingulisi lahendusi: dekoratiivseid dolomiidist trepistikke, uhkeid sambaid ja ehistreppe, mis viivad otse merre mõlemal pool ajaloolist Kuursaali. Need annavad kogu alale piduliku ja romantilise meeleolu ning on fotograafide seas armastatud paigad.

Päikesekell ise näitab kohalikku päikeseaega, mis erineb suveajast ligi poolteist tundi – proovi järele, kas sinu kell on sama täpne! 

Haapsalu kaunil mereäärsel promenaadil seisab väärikas mälestusmärk Carl Abraham Hunniusele (1797–1851) – mehele, keda peetakse Haapsalu kuurordi rajajaks. Arstina märkas Hunnius kohalike elanike kommet leevendada tervisehädasid meremudaga ning asus selle ravitoimet teaduslikult uurima. Tema töö ja innukuse tulemusena avati 1825. aastal Haapsalus esimene mudaravila, mis pani aluse linna kujunemisele tuntud kuurortlinnaks.

Mudaravi tõi Haapsallu juba 19. sajandil hulgaliselt suvitajaid ning linna külastasid ka Vene tsaarid Nikolai I, Aleksander II, Aleksander III ja Nikolai II oma peredega.

Hunniuse monumendi juures jalutades saab mõelda ajale, mil siinne vaikne linn muutus tänu tema pühendumusele keiserlikuks puhkusepärliks. Tänapäeval on mudaravi traditsioon elujõuline ning seda saab kogeda kaasaegsetes spaades, näiteks Hestia ja Fra Mare hotellides. Hunniuse pärand elab edasi igas Haapsalu mudaravis, mis tervist ja heaolu kingib.