Haapsalu sall, imepeen naisterahva sõrmusest läbimahtuv peenvillane kudum, on Haapsalu sümbol juba möödunud sajandist. Tol ajal ja ka tänapäeval on see daamide seas olnud alati väga hinnatud. Traditsioonilise rätiku kuduja on professionaal, oskusi antakse edasi põlvest põlve. Sallimuuseumis vaata püsinäitust rätiku minevikust ja tänapäevast, tutvu imepeenete mustritega ja osta ka endale see meistriteos. Suviti toimub õppe- ja töötuba, kus selle käsitöö valmimist õpetavad kohalikud sallimeistrid. Haapsalu rätiku on kingiks saanud nii Rootsi Kuningapere daamid kui ka Eesti Presidendi külalised.

1896-97.a. valminud vana kalmistu abikirik pühitseti püha Neeva Aleksandri auks. Peterburi arhitekt A.F. Krassovski projekti järgi lisandus Moskva stiilis telkkatus väikese sibulkupliga ja eeskoda kellatorniga. Algne, akadeemik Šaubi joonise järgi valminud ikonostaas, on praegu Kiviõli õigeusu kirikus, kuhu ta viidi pärast kiriku sulgemist 1962. Kalmistukirikut kasutati aastaringselt matmiskirikuna. 20 saj. keskel ehitati kirikusse ahi ning siis kasutati kirikut talvekirikuna. Hetkel tegutseb selles Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Haapsalu Maarja Magdaleena (Neeva Aleksandri) kogudus.

Haapsalu Jaani kirik, viljaaidast ümber ehitatud linnakirik, mida esmakordselt kirjasõnas on mainitud aastal 1513, on alates 1524. aastast katkematult tegutsenud luterlik kirik. Kirikus asub 1630. aastal Joachim Winteri loodud kivist altarisein, mis on haruldane kogu Põhja-Euroopas. Samuti on erandlik selle keskne teema, kõrgreljeefina kujutatud „Kristus Ketsemani aias”. Altari ees maas on esimese teadaoleva õpetaja Joachim Jacobi (1581–1587) hauaplaat. Barokk-stiilis puitnikerdustega kantsel on aastast 1707. Kiriku tornis lööb kaks kella, millest vanem on aastast 1590.

Tsaariaegne Risti veetorn kuulub Risti raudteejaama kompleksi juurde. Raudteejaam rajati koos raudteeliiniga 1904. aastal, aasta hiljem valmis jaamahoone ning veetorn rajati ilmselt samal ajajärgul. Veetorni funktsiooniks oli auruvedurite veega varustamine. Torni ülaosas asus veepaak ehk reservuaar, alumisel korrusel aga veesoojendi ehk katel, millega soojendati torni vältimaks vee külmumist paagis. Mööda ajaloolist keerdtreppi saab minna reservuaari juurde. Esimesel korrusel on võimalik tutvuda tolleaegsete töövahenditega ja näitusega, mis kirjeldab tööd veetornis. Külastamine kokkuleppel 2€.