Vormsi kalmistu
Vormsi kalmistu
Vormsi püha Olavi kiriku lähedal asuv Vormsi kalmistu on unikaalne oma suure arvu rõngasristide poolest. Neid on seal kokku loetud 343 ja teadaolevalt on see maailma suurim rõngasristide kogu. Lisaks rõngasristidele leidub kalmistul kivi-, sepis- ja valuriste ning puuriste.
Rõngasristidega vanem kalmistupool jääb kalmistu lõunaküljel asuvast peasissepääsust vasakul, paremal pool on nüüdisaegne matmispaik. Kalmistu edelanurgas asub vana kabel, mis taastati 1990. aastal.
Arvatakse, et rõngasriste hakati Vormsil kasutama 17. sajandil, kuigi sellest ajast pole ühtegi risti säilinud. Vanim säilinud rõngasrist Vormsi kalmistul on aastast 1743 ja kõige uuem aastast 1923. Kõige enam riste on 19. sajandist.
Rõngas- või ka päikeseristid on valmistatud rannarootslastest talupojad tahutud pae- ja liivakivist. Vormsi pärimuse järgi on ristide jaoks kivi toodud madala veeseisu ajal Hobulaiust lõunas asuvalt Sämalgrunne madalikult, samuti Sõmeri laiult, kus olnud kivimurd. Räägitud on ka, et risti valmistamiseks võidi kasutada Gotlandi käia.
Pole teada, kas saare oli mõni küla, meister või meistrid, kes oleks riste valmistanud – töötlemise jäänuseid ega poolikuid töid pole leitud. Ilmselt on talupojad neid ise valmistanud, sest iga rist on eri välimusega ja erineb ka ristide töötlemise tase. Osa riste on töödeldud hoole ja oskusega, hästi lihvitud, teised on algelise töötlemisega, ebaühtlase paksusega ja lihvimata.
Ristidel on kaarena rootsipärased nimed, mille järgi on hinnatud saareelanike kirjaoskuse arengut. Algelise töötlusega ristidel esineb kirjavigu. Sageli on ristidel küla nimed, vahel talunimed, kuid peaaegu alati peremärgid. Aastaarvud, mis rõngasristidele märgitud on, tähistavad surmadaatumeid. Sageli on ristidel mitu aastaarvu, mis kõik näitavad surmadaatumeid. Nähtavasti märgiti surmadaatum vanale pereristile siis, kui hauale paigaldatud puurist ära oli pehkinud.
Vanas kalmistuosas puuduvad teed, hauaread on orienteeritud põhja-lõuna suunas. Ebatavaline on vana osa kasutuselevõtt korraga kogu ulatuses, millele viitavad hauamärkide dateeringud. Seda seletatakse sellega, et maeti külade kaupa.
Rõngas-, ratas- või päikeseristid
Rõngasrist ehk päikeseratas ehk päikeserist on väga vana sümbol, mida kohtab sageli pronksiaegsetel kaljujoonistel Skandinaavias. Ring ja ringi sees olev rist sümboliseerisid päikest. Seda peeti ka aastaaegade ringlemist sümboliseerivaks eluristiks, kus neli ristihaara tähistavad nelja ilmakaart.
Rõngasriste on ka hauatähisena kaua kasutatud. Vanimad osaliselt tänini säilinud eestlaste nimesid kandvad hauatähised on just rõngasristid, mida kohtab valdavalt Põhja-Eesti kirikuaedades ja mis on 16. sajandi lõpust ja 17. Sajandist. Vanim säilinud eestikeelse kirjaga rist on püstitatud 1593 Järva-Jaanis ja viis aastat hiljem Anne Ratasepale Suure-Jaanis. Varaseid rõngasriste oli kahte tüüpi. Ühel juhul on rist kõrgel jalal ning rõnga sees on kujutatud laienevate otstega malta risti. Teisel juhul moodustab rist rõnga sees rombi. Mõlema ristitüübi kasutamise mandril lõpetas 18. sajandi alguses Põhjasõda ning katk ja nälg.
Seevastu kolmandat tüüpi rõngasriste hakati Vormsil siis just kasutama. Rannarootslaste rõngasristid erinevad ka oma kujult – need on väiksemad ja keskel asub ladina rist. Peamiselt leidub selliseid riste Vormsi kalmistul, kuid neid leidub aga ka mujal Lääne-Eestis (Haapsalu, Ridala, Lääne-Nigula, Noarootsi).
Vabadussõjas langenute mälestussammas
Vormsi kiriku ja kalmistu vahel, kirikaia värava juures seisab rootsikeelse kirja ja kolme nimega mälestuskivi. Tegemist on mälestusmärgiga Vabadussõjas langenud vormsilastele. See on üks väheseid Vabadussõjas langenute mälestusmärke, mis püsis puutumatuna oma kohal läbi kogude Nõukogude okupatsiooniaja.
1929. aastal püstitatud kivil on tekst: Öborna reste stenen år 1929 åt minnet av Grihetskämparna J. Liljebäck, H. Timmerman, L. Sträng 1919 (Saare elanikud püstitasid kivi aastal 1929 vabadusvõitlejate mälestuseks).
Rootsikeelse kirjaga põllukivi ei osanud uue võimu esindajad Vabadussõjas langenute mälestussambaks pidada, sest seal puudusid aastaarvud 1918-1920 ja nii jäeti see ka lõhkumata. Peagi kasvas kivi sirelipuhmasse. 1980ndate lõpul korrastati talgute korras mälestusmärgi pind ja selle ümbris.