Suuremõisa mõis
Suuremõisa mõis
Suuremõisa on ainus eestikeelne kohanimi Vormsil ja seal asus ka mõis, mille alla 18. sajandi II poolest kuulus terve Vormsi. Rootsi ja saksa keeles nimetati mõisa Magnushof.
Esimesed mõisad tekkisid Vormsil 17. sajandil, enne seda kuulusid saare talupojad Haapsalu lossi alla. 17. sajandi alguses oli saarel Söderby ja Bussby mõis, see viimane, 1604 rajatud ja algselt lipnik Magnus Brümmerile kuulunud mõis ongi Suuremõsa eelkäija, sest esimene mõis asus Bussbys. 1625 ja 1645 mainitakse mõisat oma asutaja nimega Magnushof, ajuti ka küla järgi Hof Busby.
1636. aastal omandas Magnushofi Hiiumaa Suuremõisa omanik Jakob De la Gardie. Tema lasi tühjendada Vormsi suurima küla, Bussby ja rajada külasüdamest veidi põhja poole tolle aja kohta moodsa mõisa. Bussby küla tühjendamisest räägib legend, mida teatakse Bussby pulma nime all.
1636. sajandi lõpus läks mõis Königsmarcki perekonnale. 1747. aastal ostis Suuremõisa Saaremaa Tumala ja Roobaka mõisnik Karl Wilhelm von Stackelberg ja peagi omandas ta ka Söderby mõisa. Stackelbergide valdusse jäi Suuremõisa enam kui 150 aastaks. Kui Suuremõisa esimesed mõisnikud saarel ei elanud ja ka külastasid Vormsit harva, siis Stackelbergid elasid kohapeal. Kui varasem mõisa peahoone oli puust, siis Stackelbergid lasid ehitada ka uue peahoone, millest praeguseks on näha vaid vundament.
Klassitsistlikus stiilis mõisa peahoone valmis 1814. aastal. Tegemist oli klassitsistlikus stiilis kahekorruselise kivihoonega. 1860. aastatel ehitati peahoone ringi historitsistlikus stiilis ja see sai endale teisel korrusel kaaraknad, mis fassaadil olid osalt kujundatud kolmikakendega. Fassaadi külgrisaliite ehtisid kolmnurkfrontoonid. Hoone ehteks oli fassaadi keskel asuv kolmekorruseline hulknurkne eenduv kuppelkatusega tornehitis.
Mõisas oli ka arvukalt kõrvalhooneid, mis samuti olid ehitatud kivist. Praegu on alles veel nelja ümarsambaga tall-tõllakuuri varemed, teisel pool teed jääkelder ja mõisasüdamest eemal asuv hollandi tüüpi tuulik.
Stackelbergide aeg tähendas Vormsi etapp, mida iseloomustavad pidevad tülid ja vägivald talupoegade kallal. Esimesed konfliktid lõid lõkkele 18. sajandi II pooles kui Stackelbergid saarele saabusid. Peamiseks tülide allikaks olid vormsilaste vanad Rootsi kuningate kinnitatud vanad vabaduskirjad, mille järgi olid Vormsi talupojad isiklikult vabad, mitte pärisorjad, nagu eestlased. Nii tõrkusid vormsilased mõisas kokkulepitust rohkem teopäevi tegemast ja suuremaid koormisi kandmast. Talupojad saatsid käisid kaevamas mitmel pool, isegi Rootsi kuninga juures. Vastu hakanud talupoegi karistas parun aga ihunuhtlusega. Eriti teravaks muutus konflikt talupoegade vastu eriti julm olnud Friedrich Arent von Stackelbergi ajal 19. sajandi esimesel poolel. Tüli päädis sellega, et 1840. aastate alguses võeti temalt mõis käest ära ja seati võimude valitsemise alla.
Juba 1844. aastal anti mõisa valitsemine paruni pojale Otto Frederik Stackelbergile ja pärast tema surma müüs tema lesk mõisa 1894. aastal Vene riigile. Mõisa peahoonet hakati kasutama tütarlaste sanatooriumina. 1917. a revolutsiooni ajal saarele paigutatud Vene sõjavägi lõhkus mõisakompleksi, millest sai alguse selle allakäik. 1930. aastatel mõisa peahoone lammutati.
Bussby pulmad (Bussby bröllop)
Russwurm on Eibofolkes kirja pannud loo Bussby pulmast, mille jooksul küla inimestest tühjaks jäi.
Bussby talupojad olnud rikkad, kuid nad olid ka väga upsakad. Noored poisid ei ratsutanud oma uhketel hobustel ilma sadulata mitte kunagi ja kandsid suuri kannustega ratsasaapaid, tüdrukud ehtisid end kullast ja hõbedast sõrmuste ja sõlgedega. Ühel aastal oli Bussbys 15 pulma, mille juures pidutseti ohtralt, ja peale selle elas seal 15 paari, kes polnud end kunagi laulatada lasknud; tantsul, söömisel ja joomisel ei olnud lõppu. Oma ülemeelikuses ja joobumuses tantsisid nad torupillimuusika järgi ka vabas õhus- Siis ilmus veest suure inimese kujul mereinimene, ühines tantsijatega ja kui pillimees nii ei mänginud, nagu tema nõudis, haaras ta tollel peast kinni, keelas kaela kahekorra ja võttis instrumendi enda kätte, puhudes säärase meisterlikkusega, et kõik tantsisid metsiku lusti ja rõõmu saatel. Kui ta lõpuks merre tagasi pöördus, järgnes talle kogu seltskond ja uppus voogudesse. Samal ajal ujutas meri küla üle ja oma viljaaida pööningule pääses ainult üks peigmees; oma messingpandlaga kaunistatid vöö abil tümbas ta järele ka pruudi. Kui teised külaelanikud koju tulid, leidsid nad Bussby otsekui väljasurnuna; ainsaks inimolendiks vaid moosekant, kuid tema oli surnud ja löödud ühe uksega risti; torupill lebas tema kõrval. Pärast pikka otsimist andis endast märku ka peitu pugenud pruutpaar. Sellest ajast peale Vormsil torupilli ei mängita.
Bussby pulma legend on ilmselt tekkinud selle tagajärjel, et De la Gardie asustas Bussby elanikud ümber ja muutis kunagise küla mõisa põldudeks.
Vormsil on veel teinegi kadunud küla – Tompo. Seegi küla, mille kunagist asukohta keegi täpselt ei tea, tabas sama saatus, mis Bussbyt – 1770. aastatel liideti küla maad mõisa külge ja inimesed asustati ümber. Pärimuse järgi olla Tompo talupojad kevadisele kalapüügile läinud ja sel ajal parun Otto von Stackelberg nende naised ja lapsed taludest välja ajanud, hakanud nende maju maha kiskuma ja külvanud küla põldudele omatarbeks vilja. Ta oli ka teatanud, et kõiki, kes äraaetud oma hoole alla võtavad, tabab õnnetus.
Merilehmad
Ajal kui mõisa pidas von Helvig karjatati mõisa loomi Bussby rannas. Ükskord märkas karjane, et merest tuli karja hulka seitse vesihalli lehma. Olid teiste hulgas, sõid ja jõid. Õhtul läks viis halli jälle merre tagasi, kaks aga jäid mõisa karja hulka. Kui mõisnik kuulis, mis ja kuidas ta kaks lehma juurde sai, ütelnud ta karjasele, et see võib need kaks omale võtta. Karjasel oli õige hea meel ja jättiski loomad omale. Need ostusid aga väga tublideks piimaandjateks ja Vormsil peagi paremaid lehmi polnudki.
(Vormsi Veri II)