Rooslepa kabel
Rooslepa kabel
Rooslepa kabeli ajalugu ulatub 17. sajandisse, kui kohale, kus hargneb Riguldi põhjapoolsetesse küladesse viiv tee, ehitati puukabel.
Rooslepa kabel oli Noarootsi kiriku üks kolmest abikirikust, sest Riguldist oli Noarootsi kirikusse pikk maa. Teised kabelid asusid Sutlepas ja Osmussaarel. Noarootsi kirikuõpetaja külastas Rooslepa kabelit ühel pühapäeval kuus, kui ta lisaks jumalateenistuse pidamisele ristis lapsed, laulatas abielupaarid ja ka mattis. Ülejäänud ajal viisid jumalateenistusi läbi isehakanud jutlustajad. Kuna Riguldi oli täiesti rootsikeelne piirkond, olid teenistused rootsikeelsed. 20. sajandi alguses sai kogudus oma kirikuõpetaja
19. sajandi alguseks oli vana puukabel kitsaks jäänud ja selle asemele ehitati suurem kivikabel. Vana puukabel võeti lahti ja viidi Sutlepa, kust see nüüd omakorda on rännanud Eesti Vabaõhumuuseumisse Tallinnas.
Kivikabeli ehitus algas 1834. aastal ja valmis sai see aasta hiljem. Kabel ehitati Rooslepa külast pärit Riguldi mõisavalitseja Mathias Rösleri kulul. Vastutavad ehitusmeistrid olid tisler Johan Klingberg, maaler Anders Åberg, müüriladuja Anders Söman ja töödejuhataja Johan Treiberg.
Uus kabel oli 23,8 meetrit pikk ja 11,4 meetrit lai, eraldi kooriruumi sellel ei olnud. Kabeli läänepoolses otsas oli torn, kus oli kaks kella.
Sisustusest oli ebatavaline, et kabelis ei olnud eraldi kantslit, vaid see oli ehitatud altari peale. Kabelil polnud ka eraldi käärkambrit, vaid käärkambriks oli seinaga eraldatud osa altarist vasakul. Kabelis oli 425 istekohta. 1863. aastal sai Rooslepa kabel esimese oreli, mis 1905 vahetati suurema vastu välja.
1932. aastal külastas kabelit Rootsi kroonprints Gustav Adolf (hilisem kuningas Gustav VI Adolf). Sellest külaskäigust jäi kabelisse mälestuseks kroonprintsi allkirjaga paeplaat, mis ajal, mil Rooslepa kabel varemetes oli, asus Noarootsi kirikus.
II maailmasõja ajal põgenes suur osa Riguldi elanikest Rootsi, kaasa viidi ka kirikuvara (armulauariistad jms.). Rootsis deponeeriti esemed Rootsi riiklikku ajaloomuuseumisse Stockholmis, kus neid esialgu hoiti salaja, sest valitses oht, et Nõukogude Liit võib vara endale nõuda.
Pärast rootslaste lahkumist jätkusid jumalateenistused 1949. aastani, kuid siis kabel suleti. Rooslepa kabeli lagunemine algas 1970. Aastatel – kõigepealt rüüstati sisustus, siis hakkas lagunema katus, sest katuseplekk oli kas varastatud või tormides kannatada saanud. 1980. aastateks olid kabelist jäänud ainult müürid, torn oli kokku kukkunud. 1990. aastatel müürid rootslaste eestvõttel konserveeriti ja Noarootsi vald lasi kabeli uuesti üles ehitada. 2006. Aastal oli kabel taastatud ja taasõnnistati 12. augustil 2007.
Rootsi viidud kirikuvara toodi 2013. aastal Stockholmist tagasi Eestisse ja anti üle Noarootsi kogudusele. Esemed pandi välja Rooslepa kabelisse, kuid kaks nädalat pärast varade pidulikku väljapanekut, ööl vastu 22. juulit 2013 tungisid kabelisse vargad ja viisid suurema osa sellest – 17 eset – kaasa. Kuigi lootus varastatud esemeid leida oli väike, õnnestus politseil kaks ja pool aastat hiljem varastatud esemed leida Noarootsi vallale tagasi anda. Politsei juhatas varastatud kirikuvarani neile tulnud vihje. Vihje kontrollimisel leiti varastatud esemed Läänemaad ja esemed olid peidetud. Vargaid siiski ei tabatud.
Rösleri haud
Kabeli lõunapoolse sissepääsu lähedal asub üks kummaline auk, mis oma paekivist kaaretisega meenutab sissepääsu keldrisse.
Legendi järgi lasknud kabeli ehitaja, Riguldi mõisa mõisavalitseja Mathias Rösler rajada sinna oma hauakambri. Kord oma hauakambrit revideerides leidnud ta selle aga madusid täis olevat. Selle peale otsustanud Rösler, et sinna tema küll maetud ei taha saada ja nii ongi ta maetud hoopis Rooslepa kalmistu saksa surnuaiale.
Lihtsast talupoisist mõisavalitsejaks tõusnud Rösler elas ebatavaliselt pika elu. Ta suri 1872. aastal 95aastasena.
Mats Ekman ehk Ätsve Mats
Rooslepa kabeli põhjaküljel on mälestuskivi eestirootslasest luuletajale Mats Ekmanile (1865–1934), keda sünnitalu järgi kutsuti ka Ätsve Matsiks. Juba lapsena karjuse ja valvurina oli tal lambaid karjatades või värava juures onnis istudes aega luuletada ning oma luuletused ja laulud üles kirjutada. Ta oli esimene, kes luuletas oma kodukandi murdes. Matsi luuletused annavad aimu rannarootslaste elust 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses ning on eranditult kõik kirjutatud kohalikus murdes. Ühe tema luuletuse „Båndomstien” (eesti keeles „Lapsepõlve aeg”) read on raiutud ka mälestuskivile.
2005. aastal ilmus Mats Ekmani luuletuste ja laulude kogu “Prästn e vargskall”, kus tekstid on ära toodud nii kirjakeeles kui eestirootsi murdes. Raamat sisaldab 45 luuletust ja laulu (neist osad koos nootidega). 2011. aastal salvestati Rootsi Raadio stuudios CD-plaat 11 Mats Ekmani laulu ja kahe luuletusega.