Rannarootslased

Eestirootslased või rannarootslased, nagu neid aja jooksul nimetatud on, on elanud Eesti rannikul ja saartel 13. sajandist. Haapsalus on rootslasi esimest korda nimetatud 1294. aastal välja antud Haapsalu teises linnaõiguses. Seal on öeldud, et maal elavatel rootslastel on õigus pärida linnas elanud sugulaste vara ja vastupidi. Eestlastel sellist õigust ei olnud.

Kus rootslased keskajal linnas elasid või mis töid tegid, pole teada. Täpsemad andmed rootslastest ja nende elama asumisest Haapsallu  on hilisemast ajast. On teada, et 18. sajandi lõpul, kui rittermeister von Knorring pärast korduvaid tülisid talurahvaga Vööla ja Väike-Hara talupojad üles ütles, asus neli-viis talupoega, kes pidid oma kohtadelt lahkuma, elama Haapsalu Pikkholmile, mis jääb praeguse Sadama tänava äärde. Esimesed asukad olid kolm venda, kalurid Johann, Matz ja Peter Christiansonid ning kalur Christian Hindrichson. Varsti järgnes neile müürsepp Matz. Tulijad ehitasid endale majad ja tuuliku.  Järgmise sajandi alguses lisandus neile Kärdla rootslasi.

Russwurm kirjutab, et holmidele asunud rootslased harisid tühja ja ka hoolimata innukast harimisest praegu saagivaese maa üles ja elatuvad ausalt, kuid kuidagimoodi kalapüügist ja päevapalgalise tööst. Mõned ka saksastusid, ja saavutasid heaolu ja parema hariduse.

19. sajandi keskpaigas, kui Russwurm oma Eibofolke kirjutas, elasid üksikud rootslased, kellest enamasti olid saanud eestlased või sakslased, ka teistes Haapsalus linnaosades. Näiteks Kastininal (praegu Suur- ja Väike-Liiva tänava ümbrus), Loemäel (Õhtu kalda, Lahe ja Kalda tänava vahel) ja Koplis (praegu Kopli ja Potissepa tänava ümbrus) ja surnuaia juures.

Russwurm hindas 19. sajandi keskpaigas rootslaste arvuks Haapsalus neli-viis peret ja lisaks veel umbes 80 rootsi juurtega inimest, kellest osad on eestistunud.  

Holmidepealne oli eestirootslaste jaoks oluline ka hilisemal ajal, kui seal asuvast Vana-Sadamast väljus postipaat Vormsisse ja Noarootsi. Nii oli üsna tavaline, et Noarootsist või Vormsit saabunud ja Vana-Sadama silla ääres maabunud rootslased oma kraamiga mööda Sadama tänavat linna turu  poole liikusid ja pärast jälle sama teed pidi sadamasse tagasi, et koju sõita.   

Eestirootslus kestab

Külade nimed Vormsis on siiani rootsikeelsed ja Noarootsis tervitavad külastajaid nii rootsi- kui ka eestikeelsed kohaviidad. Rootslastel oli igal paigal rootsikeelne nimi, mis erines eestlaste omast. Näiteks Hiiumaa on Dagö, Vormsi Ormsö, Ruhnu Runö, Noarootsi Nuckö, kusjuures saar on rootsi keeles „ö“. Kohanimede lõpp „by“ tähendab aga küla.

Eestirootslasi seovad mitmed kodukandi ühingud ja seltsid, antakse välja oma ajakirju. Rootsi rahvusvähemuse keele ja kultuuri säilitamist kaitseb Eestirootslaste Kultuuriomavalitsus. Rahvusnimekirja kuulub üle 500 inimese, kes kannavad rootslust Eestimaal edasi. Eestirootslaste kultuuriloost on ilmunud mitu raamatut. Üks olulisemaid, Carl Russwurmi „Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus“ ilmus esmakordselt saksakeelsena 1855. aastal. Hea ülevaate annavad ka väljaanded „Raamat Eestimaa rootslastest“, „Kuldrannake“, „Hans Pöhl“ jt.

Rannarootslaste elu ja kultuuriga saab täpsemalt tutvuda Rannarootsi muuseumis Haapsalus, Sadama 32 või lehel www.aiboland.ee. Muuseumil on filiaal Ruhnu saarel Korsi talus küürkatusega pikkmajas, mis on kogu maailmas üks viimaseid tervikuna säilinud ruhnurootslaste talukomplekse.