Peraküla saeveski

Kohal, kus praegu asub Riigimetsa Majandamise Keskuse loodusmaja, asus kunagi Peraküla saeveski.

Esimese saeveski asutas August Targama koos oma naisevenna Toomas Koppelmaaga Peraküla loodusmajast teisele poole teed jääva Põlluotsa talu õuele umbes 1912. aasta paiku. Veskit käivitas kuumpeamootor, mis oli talu õuel töötamiseks tuleohtlik. Kui kaua veski töötas pole teada. Teise saeveski ehitasid nad Paali lähedale Põlluotsa talu maale. Veski töötas aurukatla jõul, mille kütteks kasutati saeveskis tekkinud jäätmeid, saepuru ja pindu. Töötasid jahuveski, kruubimasin, seimer ja höövlimasin. Höövlimasinaga sai teha täispunniga põranda-, lae- ja välisvoodrilaudu. Jahuveskis sai teha kruupe, leiva- ja sõelajahu, jahu loomasöödaks, oli võimalik ka linnaseid jahvatada.

1934-35. aasta paiku valmistati saeveskis a/s Eesti Saeveskid tellimisel suurel hulgal saematerjali. Pandi tööle kappsaag. See suur töö saeveskis andis teenistust paljudele inimestele. Juhatajaks oli kaubeldud Piiumetsa mõisast parun Traubenberg. Veski juures olid tahutud palgi- ja lauavirnad. Palgid veeti metsast kohale hobustega.

Liivane lahe ääres oli laoplats, kuhu veeti lauad, samuti hobustega. Mere äärde olid maha pandud rullikteed ja ehitatud merre ligi saja meeri pikkune sild. Ka sillal kasutati rullkärusid. Et veski tööd juhatas parun, kutsuti seda silda hiljem paruni sillaks. Sillalt viidi saematerjal väiksemate paatidega suurele aurikule, mis seisis ankrus sügavamal vees. Aurik toimetas lasti edasi Inglismaale. Kui kohalik metsavaru lõppes, siis lõppes ka suur töö saeveskis. Algas jälle argielu.

1938. aasta 31. augusti varahommikul hävis veski tulekahjus. Järele jäi ainult sepikoda, mis oli tuleohutuse mõttes ehitatud kaugemale. Kuna veski oli kindlustamata, oli kahju väga suur. August Targama ja Toomas Koppelmaa alustasid kohe uue veski ehitamist uuele kohale, sepikoja kõrvale. Vana katlamaja oli saviplonnidest ehitis ja seetõttu kannatas katel tules võrdlemisi vähe. Uus katlamaja ehitati betoonplokkidest. Katlamaja ja töötoa vaheline kandesein, mis oli ka korstna aluseks, koosnes peamiselt Vasalemma marmorist. Ka saeraam ja seimer taastati ja saeveski sai jälle tööle. Ka höövlimasin sai pikapeale taastatud. Jahu enam ei tehtud.

1938. aastal veski natsionaliseeriti ja anti üle tolleaegsele kalandussüsteemile. Peamine töö oli siis tursakastilaudade saagimine ja kastide valmistamine. Kastid mahutasid 100 kilogrammi kala.

1938. aasta sügisel asutati Nõva kalakombinaat. Varuti riigimetsast palke, mis saeti Perakülas ehitusmaterjaliks ja kastilaudadeks. Ehitati neljakohaline garaaž ja kaheruumiline töötuba. Suvel oli lesta jahutamiseks vaja jääd, seda varuti kevadtalvel Peraküla Allikajärvelt. Jää lõikamiseks oli tehtud vastav agregaat. Paadi mootor vedas ketassaagi ringi. Saagi sai kergitada ja langetada, edasi lükati teda inimjõul. Saeti ruudukujulised tükid, mis autodele laaditi ning Nõval asunud jääkeldrisse viidi. Nõva kalakombinaat likvideeriti 1950.aasta lõpuks.

Saeveski anti 1956. aastal koos maadega üle Haapsalu Mootor-Kalapüügi Jaamale. Selle likvideerimisel aga Haapsalu Kalakombinaadile. 1. novembril 1960. aastal lõpetas saeveski oma töö. Saeraam viidi Vanakülla, katel läks vanarauaks ja hooned lammutati.

Tühjaks jäänud platsile ehitas Nõva metskond 1980. aastal nutriafarmi. Sügisel 2002. aastal nutriafarm lammutati ja 2003. aasta talvel ehitati Peraküla kiigeplatsi kõrvale, endise saeveski ja nutriafarmi kohale RMK teabepunkt. Nüüd tegutseb samas kohas RMK Nõva külastuskeskus.

Põlluotsa Salme Targama (abielludes Vainu) mälestused Peraküla saeveskitest

Laualaadimise töölised allusid parun Traubenbergile. Liivane mere äärde, kaldalt vette, ehitati tugev sild. Sinna sõitis pukser TRIKS praamidega. Rannaliival silla juures ja sillal oli rööbastee, kus sõitsid lükatavad vankrid lauavirnade juurest kuni praamini. Valmis materjal, plangud ja lauad, laoti mere äärde virnadesse. Igal paksusel ja laiusel oli oma virn. Laua otstele värviti läbi šablooni tähed. Mere ääres kuivanud materjal laeti laevale. Seda tööd tehti suvel. Siis oli rannavallist mereni, umbes 500 meetrit, lage liiv.

Üks suvi käisime õe Liinega mõlemad laevalaadimise tööl. Liine pliiatsi ja paberiga. Esiteks näitas TRIKSI kaptenile kuidas metsamärkide järgi laeva ja silla vahet sõita, et laev meres liivavallile kinni ei jääks. Siis kirjutas üles kõik vankritäied, mis praamile laeti. Teine üleskirjutaja oli suurel laeval. Need arvud pidid klappima. Minul oli värvipurk, šabloon ja pintsel. Märkisin lauaotstele numbreid. Suur laev viis täislaadungi Inglismaale. Laevale laaditi ka propse, need läksid söekaevandusse.

Paali juures asuvas veskis oli ka jahuveski. Mäletan neid suuri kive, nende ligidale ei tohtinud lapsed minna. Põõsaspealt (Spithamist) tulid eesti-rootslased oma viljakottidega veskile. Toomas oli harjunud nende eesti keelest aru saama ja nad said oma asjad aetud.