Peraküla raadiojaam ja munakivitee

20. sajandi alguses ehitati Peraküla Allikajärve poolsaarele salajane raadiojaam, mida tuntakse ka Spithami raadiojaama nime all, ja selle juurde viiv munakivitee.

Esialgu pidi Sithami ehitatama vastuvõtujaam laevade raadioside distsipliini hoidmiseks, kuid sõjalise olukorra teravnedes muudeti see eriotstarbeliseks raadiojaamas. Vene impeeriumi eriti salajane Balti merelaevastiku raadioluure vastuvõtu- ja dešifreerimisjaam Soome lahe laevastiku teenindamiseks ja juhtimiseks tegutses Allikajärve poolsaarel 1915-1917. See oli esimene ainult luure otstarbeks ehitatud raadiojaam maailmas (tavalised raadiojaamad olid vastase signaale püüdnud ka varem). Tegemist oli Vene impeeriumi ühe kõige salajasema sõjalise objektiga.

Raadiojaama ehitus viibis maaomanike vastuseisu tõttu, kuid pärast tsaar Nikolai II sekkumist algas 1914-1915.  Raadiojaamas oli plaanitud töötama 57 inimest. Poolsaarele rajati 13 eri mõõdus hoonet. Peahoones ehk telegraafimajas paiknesid neli ööpäevaringselt töötavat raadioluureposti, dešifreerimisbüroo ja ohvitseride ruumid. Jaama territooriumil oli ka saun, madruste kasarmu, kaks elamut ülemustele, autokuur, kelder, kemmerg, tapamaja, laut, tall, pumbajaam ja õliladu. Raadioaparatuurile andis voolu jõujaam. Puidust platvormil asus 57-millimeetrine õhutõrjekahur. Territooriumile oli püstitatud kolm palkidest raadiomasti kõrgusega 52 meetrit, üks neist pidi olema peilingaatorantenn. Jaama territoorium oli piiratud okastraadiga ja võõrastel oli sinna sissepääs keelatud. 

Salajases raadiojaamas tegeldi lisaks Saksamaa laevastiku side vaheltvõtmisele, ka krüpteeritud teadete murdmisega. Pealtkuulatud sõnumid kirjutati paberile ja viidi dešifreerimisosakonda. Teiste rannikujaamade kinni püütud radiogrammid saadeti dešifreerimiseks samuti Spithamisse. Peilinguandmeid Spithami dešifreerimisosakonnaga ei jagatud, need saadeti sõltumatult Tallinna.

Raadiojaamas tegutses Venemaa tolleaegne parim krüptoanalüütik, baltisakslane Ernst Fetterlein, kes siirdus pärast revolutsiooni Inglismaale ja oli kaks kümnendit sealse signaalluure organisatsiooni – Government Code & Cipher School – Nõukogude suuna juhiks.

1917. aastal tsaar kukutati ning kardeti, et sõjategevuse käigus satub jaam sakslaste kätte. Seetõttu evakueeriti jaam 1917. aasta lõpus või 1918. aasta alguses ning ülejäänu lõhati. Eesti vabariik müüs alles jäänud hooned lammutamiseks.

Tänapäeval võib Allikajärve poolsaarel metsa all veel näha raadiomastide tõmmitsate aluseid ja hoonete vundamente. Paremini on säilinud munakivitee, mis ehitati jaama teenindamiseks 1915. aastal otse üle Peraküla Paali, Põlluotsa ja Vanatoa põldude ning läbi riigimetsa.

Tee ehitamiseks võõrandas mereministeerium maa  ja kivide kohalevedu algas 1914.–1915. aasta talvel. Osa kive saadi Perakülast, kuid enamik veeti kohale Peraküla teeotsast Nõva poole jäävatest kiviaedadest. Suuremad kivid lõhuti kohapeal väiksemaks. Tee-ehitust juhendas Ado Targama (Tõksu Ado) Tusari külast ja teed ehitasid kohalikud talumehed, kes vedasid ka hobuste ja härgadega küla ümbrusest ehituse jaoks kive.

Poolsaarele pääsemiseks ehitati sama aasta talvel üle järve kitsama koha puust sild. Jämedada palgid rammiti läbi jää järve põhja. Silda olid ehitamas mehed Pihkvast ja Petserist.

Munakivitee on hästi säilinud, halvem on olukord Allikajärve poolsaarel, kus tee asukohas on näha vaid üksikuid munakive. Osaliselt on vana munakivitee kaetud kruusaga. Kruusa veeti teele pärast 1967. aasta suurt tormi, kui tormimurru koristamisel rasked masinad munakiviteed lõhkusid.