Peraküla raadiojaam ja munakivitee

Peraküla raadiojaam ja munakivitee

20. sajandi alguses ehitati Peraküla Allikajärve poolsaarele salajane raadiojaam, mida tuntakse ka Spithami raadiojaama nime all, ja selle juurde viiv munakivitee.

Esialgu pidi Spithami ehitatama vastuvõtujaam laevade raadioside distsipliini hoidmiseks, kuid sõjalise olukorra teravnedes muudeti see eriotstarbeliseks raadiojaamaks. Vene impeeriumi eriti salajane Balti merelaevastiku raadioluure vastuvõtu- ja dešifreerimisjaam Soome lahe laevastiku teenindamiseks ja juhtimiseks tegutses Allikajärve poolsaarel 1915-1917. See oli esimene ainult luure otstarbeks ehitatud raadiojaam maailmas (tavalised raadiojaamad olid vastase signaale püüdnud ka varem). Tegemist oli Vene impeeriumi ühe kõige salajasema sõjalise objektiga.

Raadiojaama ehitus viibis maaomanike vastuseisu tõttu, kuid pärast tsaar Nikolai II sekkumist algas ehitus 1914-1915.  Raadiojaamas oli plaanitud töötama 57 inimest. Poolsaarele rajati 13 eri mõõdus hoonet. Peahoones ehk telegraafimajas paiknesid neli ööpäevaringselt töötavat raadioluureposti, dešifreerimisbüroo ja ohvitseride ruumid. Jaama territooriumil oli ka saun, madruste kasarmu, kaks elamut ülemustele, autokuur, kelder, kemmerg, tapamaja, laut, tall, pumbajaam ja õliladu. Raadioaparatuurile andis voolu jõujaam. Puidust platvormil asus 57-millimeetrine õhutõrjekahur. Territooriumile oli püstitatud kolm palkidest raadiomasti kõrgusega 52 meetrit, üks neist pidi olema peilingaatorantenn. Jaama territoorium oli piiratud okastraadiga ja võõrastel oli sinna sissepääs keelatud. 

Salajases raadiojaamas tegeleti lisaks Saksamaa laevastiku side vaheltvõtmisele ka krüpteeritud teadete murdmisega. Pealtkuulatud sõnumid kirjutati paberile ja viidi dešifreerimisosakonda. Teiste rannikujaamade kinni püütud radiogrammid saadeti dešifreerimiseks samuti Spithamisse. Peilinguandmeid Spithami dešifreerimisosakonnaga ei jagatud, need saadeti sõltumatult Tallinna.

Raadiojaamas tegutses Venemaa tolleaegne parim krüptoanalüütik, baltisakslane Ernst Fetterlein, kes siirdus pärast revolutsiooni Inglismaale ja oli kaks kümnendit sealse signaalluure-organisatsiooni – Government Code & Cipher School – Nõukogude suuna juhiks.

1917. aastal tsaar kukutati ning kardeti, et sõjategevuse käigus satub jaam sakslaste kätte. Seetõttu evakueeriti jaam 1917. aasta lõpus või 1918. aasta alguses ning ülejäänu lõhati. Eesti Vabariik müüs allesjäänud hooned lammutamiseks.

Tänapäeval võib Allikajärve poolsaarel metsa all veel näha raadiomastide tõmmitsate aluseid ja hoonete vundamente. Paremini on säilinud munakivitee, mis ehitati jaama teenindamiseks 1915. aastal otse üle Peraküla Paali, Põlluotsa ja Vanatoa põldude ning läbi riigimetsa.

Tee ehitamiseks võõrandas mereministeerium maa ning kivide kohalevedu algas 1914.–1915. aasta talvel. Osa kive saadi Perakülast, kuid enamik veeti kohale Peraküla teeotsast Nõva poole jäävatest kiviaedadest. Suuremad kivid lõhuti kohapeal väiksemaks. Tee-ehitust juhendas Ado Targama (Tõksu Ado) Tusari külast ja teed ehitasid kohalikud talumehed, kes vedasid ka hobuste ja härgadega küla ümbrusest ehituse jaoks kive.

Poolsaarele pääsemiseks ehitati sama aasta talvel üle järve kitsama koha puust sild. Jämedad palgid rammiti läbi jää järve põhja. Silda olid ehitamas mehed Pihkvast ja Petserist.

Munakivitee on hästi säilinud, halvem on olukord Allikajärve poolsaarel, kus tee asukohas on näha vaid üksikuid munakive. Osaliselt on vana munakivitee kaetud kruusaga. Kruusa veeti teele pärast 1967. aasta suurt tormi, kui rasked masinad tormimurru koristamisel munakiviteed lõhkusid.

Allikajärve nimest

Allikajärve, mille poolsaarel salajane raadiojaam asus, kutsutakse ka Tantsujärveks.

Ühe versioonina olevat järv saanud sellise nime tantsuplatsist, mis järve peal postide otsas olnud ja kus külarahvas tantsu olla vihtunud. Teise ja tõenäolisema versioonina on Tantsujärve nimi tulnud mugandusena venekeelsest sõnast „stantsija”, mis tähendab jaama.

Magdeburgi hukk ja koodiraamatud

I maailmasõja alguses, 26. augustil 1914, sõitis Osmussaare juures karile Saksa kergeristleja Magdeburg. Nähes, et laeval vabaneda ei õnnestu, andis kapten Richard Habenicht korralduse heita üle parda kõik, mis võimalik, kuid ka see ei aidanud alusel lahti pääseda. Magdeburgi üritas lahti tõmmata appi tõtanud Saksa torpeedopaat, kuid ka see ei õnnestunud ning seejärel püüti laeva õhku lasta. Torpeedokaater võttis osa alusel olnud meeskonnaliikmed peale, kuid kapten ja tema adjudant keeldusid lahkumast ja langesid venelaste kätte vangi.

Venelased korjasid aluselt ära kõik väärtusliku, muuhulgas langes nende kätte ummisjalu põgenedes maha unustatud koodiraamatud ja muud krüptograafiaalast materjali. See osutus sõja olulisimaks signaalluurealaseks leiuks, mis andis tõuke raadioluure arengule nii Venemaal kui ka Inglismaal. Nimelt anti üks kolmest koodiraamatust üle liitlastele, inglastele. Koodiraamatute leidmine võis sõja käiku oluliselt mõjutada, sest see võimaldas inglastel dešifreeritud sõnumeid lugedes Saksa laevu varitseda ja taktikalisi eeliseid kasutada. Koodiraamatuid kasutades ehitati üles nii Suurbritannia admiraliteedi krüptoloogiateenistus kui ka Venemaa raadioluure.