Nõva mõis
Nõva mõis
Kohal, kus asus kunagi Nõva mõisa peahoone, asub nüüd Nõva kool. Kuigi koolimaja on uus, meenutab see oma kujult kunagist mõisa peahoonet.
Keskajal Padise kloostrile kuulunud Nõva mõisa mainitakse esimest korda 1559. aastal. 17.-18. Sajandil vahetas mõis sageli omanikke. Nõva mõisa omanikud on lühemat või pikemat aega olnud von Budenbrockid, von Lepsid, Hetlingid, Krechterid. Mohrenschildtid ja von Franzad. Karl Ernst von Franza surma järel 1833, müüsid viimase neli tütart Nõva mõisa paruness Charlotte Helene Elisabeth von Ungern-Sternbergile ja Ungern-Sternbergid jäid mõisaga seotuks see võõrandamiseni 1919. aastal.
Mõisa eelviimane omanik oli Josephine (Josy) Magdalene von Ungern-Sternberg, kes 1866. aastal abiellus Saku õlletööstuse rajamisega tuntuks saanud Saku mõisniku Valerio von Baggehuwfudtiga. Josy Baggehufwud elaski suurema osa ajast abikaasast lahus just Nõval ja temast teavad kohalikud inimesed rääkida värvikaid lugusid. Pärast Josy surma päris Nõva mõisa tema poeg Eduard Baggo (Baggehuffwudt), kellelt see 1919. aasta maareformiga riigistati.
Nõva mõisa peahoone oli pikk ühekorruseline lameda plekk-katusega puithoone, mille ehitusaeg pole teada. Oma lõpliku mahu ja kuju sai hoone arvatavasti 19. sajandi klassitsismi- või järelklassitsismiperioodil.
Pärast mõisa riigistamist kolis 1920. aastal peahoonesse kool. Maja ehitati järgnevatel aastakümnetel kooli vajadusi arvestades mitmel korral põhjalikult ümber. 2000. aastate alguseks oli hoone majavammist sedavõrd kahjustatud, et see tuli lammutada ja 2002. aastal ehitati vana hoone kohale enam-vähem samade mõõtmete ja proportsioonidega uus koolimaja, mis osaliselt jäljendab mõisahoonet.
Õppetöö mõisamajas algas küll alles aasta pärast kolimist, novembris 1921 – varem ei saanud alustada kuna ei olnud õpetajaid.
Nii nagu on hoonet kooli tarbeks ümber ehitatud, on kool ka mitmel korral nime vahetanud ja õpilaste arvgi on muutnud. Nüüd tegutseb Nõval kuueklassiline algkool.
Värvikas mõisaproua
1863. aastal mõisa pärinud ja oma surmani 1917. Aastal mõisa omanik olnud Josephine (Josy) Magdalene von Baggehufwud (sündinud von Ungern-Sternberg) oli värvikas ja väga vastuoluline tegelane, kellest räägitakse lugusid veel tänapäevalgi.
Ühelt poolt oli Josephine väga range, uhke, võimukas ja isepäine, teisalt olnud tema sõnavara väga värvikas ja mehelik. Ta oskas teha nii meeste kui naiste töid. Ta oskas maalida ja õmmelda aga olevat ka parandanud kelli, hobuserakmeid, armastanud puu- ja sepatööd. Ta on näiteks Nõva kiriku altarile kinkinud enda nikerdatud puupitsi.
Nõva jõe suudmes Rannakülas asus tal ka paadikuuriga väike suvimaja. Mäletakse, et talle meeldis teomeeste ja mõisatõõliste tegemisi kontrollimas käia. See räägib tema oskustest ja soovist talurahvaga suhelda. Jõulude ajal korraldas ta lastele mõisas pidusid.
Josephine liikus ringi tõlla ja autoga. Talvel harrastas ta mõnikord koerarakendiga sõitmist – rakendas koerad kelgu ette ja läks metsa. Ent kord keeldunud koerad proua käsklustele allumast ning tormanud hoopis kassile järele. Kelk mõisaprouaga tormanud vastu kiviaeda ja Josephinel saanud kelgusõidu isu otsa.
Josephine von Baggehufvudt on maetud Nõva kalmistule ja ka seda ebatraditsioonilisel viisil – nimelt jalad risti poole läände ja pea itta. Sellist matmisviisi soovis proua ise, sest siis näeks ta hauast tõustes kohe üle põllu oma Nõva mõisa. Ka oma hauaristi valas Josephine ise enne oma surma valmis.