Noarootsi kirik ja pastoraat
Noarootsi kirik ja pastoraat
Noarootsi Püha Katariina kirik ehitati arvatavasti 13.-14. sajandil. Mainitud on seda esimest korda aastal 1500. Noarootsi kirik Läänemaa kirikute seas erandlik oma kolmelöövilise võlvimata pikihoone poolest. Algne kirik oli praegusest madalam ja ilma tornita ning täitis ka kindluskiriku ülesandeid – kiriku põhjaküljel puudusid aknad.
Liivi sõjas sai Noarootsi kirik tugevasti kannatada, rahvajutu järgi hoidnud poolakad seal hobuseid. Kirik taastati 17. sajandil. Sellest ajast pärineb ka kirikutorn. Suurem ümberehitus oli 19. sajandi teisel poolel.
Kiriku sisutusest on märkimisväärne kiriku lõunaportaali kõrval säilinud kivinõu pühitsetud vee hoidmiseks. Kooriruumis asub dolomiidist ristimisvaagen ja epitaaf Noarootsi kirikuõpetajale Martin Winterile (kirikuõpetaja 1613-1638), mille on 1630. aastal valmistanud viimase vend, De la Gardie aadliperekonna teenistuses töötanud kiviraidur Joachim Winter.
Kirikus on mälestustahvel ka Noarootsi 1870. aastatel tegutsenud rootsi misjonärile Thure Emanuel Thorénile, kes oli Paslepa õpetajate seminari looja ja juhataja ning kelle tegevus juhatas Noarootsis sisse usulise ärkamise. Kirikus on ka Rootsi praeguse kuninga Carl XVI Gustafi allkirjaga kivi, mis meenutab kuninga külaskäiku Noarootsi ja ka kirikusse 1992. aastal.
Kiriku kantsel (1656) on valminud meister Elert Thiele töökojas, altar on ilmselt 19. sajandi II poolest, kuigi tundmatu autori loodud alatarimaal , mis kujutab Ketsemani aias palvetavat Jeesust (Heinrich Hofmanni järgi) on alles 1911. aastast. Lühtrid pärinevad 18. sajandist ja on Riguldi mõisa kingitus.
Kui esialgu olid teenistused Noarootsi kirikus rootsikeelsed, siis eestlaste lisandumisel kihelkonda hakati pidama ka eestikeelseid jumalateenistusi. Pühade ajal oli ka kolmas, sakslastele mõeldud teenistus. II maailmasõja ajal lahkus suur osa eestirootslastest Rootsi, kuid koguduse elu jätkus, seda küll eestikeelsena. 1988. aastal kui peeti esimest korda Noarootsi päevi ja noarootsi rootslased said esimest korda külastada piiritsoonis asuvat kodukohta, peeti üle pika aja kirikus taas rootsikeelne jumalateenistus.
Kirikut ümbritseva kalmistu vanim osa asub just kiriku ümber. Seal võib näha ka ketas- ja rõngasriste. Kalmistule on maetud mitmeid kultuurilooliselt tähtsaid isikuid. Näiteks puhkab seal Paslepa mõisas sündinud maalikunstnik Karl Johann Emmanuel von Ungern-Sternberg (1773-1830), pastor Gustav Carlblom (1761-1814), köster ja koolimees Johan Nyman (1859-1933). Saare mõisas sündinud ja mõisa varemetest üles ehitanud Gustav Friedrich von Rosen (1924 – 2007).
Kirikuaias asub ka Noarootsi Vabadussõjas langenute mälestussammas, mis esimest korda püstitati 1935. aastal, hävitati 1946 ja taasavati 24.06.1990. 1999 avati samba ees II maailmasõjas langenutele mälestuskivi.
Kirikust üle tee asuv Noarootsi pastoraat on ehitatud 17. sajandi algupoolel ja üks vanimaid säilinud puitehitisi Läänemaal. Pastoraat on ühekorruseline, laudvoodriga palkhoone. Kõrge kelpkatusega, mida 1950. aastateni katsid õled. 18. sajandi teises pooles sai pastoraat kaks uhket rohelist kahhelahju ja samast sajandist on arvatavalt ka majas säilinud baroksed uksetahvlid.
Noarootsi kirikuõpetajad
Noarootsis kirikul on olnud mitmeid kirikuõpetajaid, kes on jätnud ajalukku suurema jälje. Üks tuntumaid nende seas oli Rootsist Mariestadi linnast pärit Issac Hasselblad (kirikuõpetaja 1638-1682), kes asutas Noarootsi esimese teadaoleva talurahvakooli – see oli esimene selline kool Põhja-Eestis. Hasselbladdi eestvedamisel õpetati kohalikele talulastele lugemist, kirjutamist ja rehkendamist. Hiljem on Noarootsis kirikuõpetaja ametit pidanud ka tema poeg Christian (1682-1718) ja pojapoeg Carl Friedrich Hasselblad (1722-1728). Neist viimane juba saksastus ja muutis nime Hasselpblattiks
Kolm põlve kirikuõpetajaid on olnud ka Carlblomide suguvõsast. Neist esimene oli Rootsist Karlebyst pärit Jonas Laurentii Carlblom (1755-1774), kellest hiljem sai Haapsalu jaani koguduse õpetaja. Carlblom oli aastal 1779 ilmunud eestikeelse jutluseraamatu üks koostajatest.
Tema poeg Gustav Carlblom (1789-1814) oli enne Haapsalu Jaani kiriku õpetaja ja tuli 1789 Noarootsi. Tal on suured teened Noarootsi kihelkonna rahva lugemisoskuse edendamisel ja kirjakultuuri rahva sekka viimisel, ta jagas lastele tasuta kooli- ja usuraamatuid. Gustav Carlblom kogus ka kirikuarhiividest kirikuajaloolisi materjale ja publitseeris neid, koostas Eestimaa pastorite esimese trükitud leksikoni, avaldas ajakirjas Esthona Haapsalu linna ajaloo ja temalt on ilmunud ka esimene Eestimaa kirikuajaloo käsitlus.
Kolmas Calblom Noarootsis oli Gustavi poeg Johannes (1815-1861), kes jätkas oma isa alustatud tegevust Noarootsi kihelkonna rahva lugemisoskuse edendamisel. Ta oli Eestimaa Kirjanduse Ühingu liige, kuid huvitus ka meteoroloogiast, tegi ilmavaatlusi ja kirjutas 16. novembril/28. novembril 1827 toimunud maavärinast. Nagu Hasselbladide puhul, saksastus ka Carlblomide kolmas põlvkond.
1930. aastatel elas pastoraadis kirikuõpetaja Sven Danell, kellest hiljem sai Rootsis Skara piiskop. Danell tuli Rootsist 1930. aastal Sutlepa, Paslepa ja Riguldi koguduse abiõpetajaks ja kaks aastat hiljem sai temast täieõiguslik pastor. Ta andis ka usuõpetust Haapsalus Rootsi eragümnaasiumis. 1937. aastal oli ta aga sunnitud Rootsi tagasi pöörduma, sest Eesti valitsus ei pikendanud välismaalaste elamisluba. Mälestused seitsmest Eestis veedetud aastast ja siin kohatud inimestest, nii rootslastest, sakslastest kui ka eestlastest, kogus ta suure soojusega raamatusse „Kuldrannake”, mis on Anu Saluääre tõlkes ka eesti keeles lugeda.
Legend Noarootsi kiriku ehitusest
Russwurm on oma 1855. aastal ilmunud teoses Eibofolke pannud kirja legendi Noarootsi kiriku ehitamisest.
Nimelt kavatseti Noarootsi kirik alguses ehitada Harasse kõrgele Kirkebacka künkale, kuid päeval ehitatu lammutati öösel taas maha. Siis rakendati ikkesse kaks musta sõnni ja kirik ehitati sinna, kus nad seisma jäid.
Selle kohta räägiti siiski ettekuulutust, et kui seitse venda üheaegselt kirikusse astuvad, variseb see kokku ja matab koguduse enda alla.