Haapsalu linnus
Haapsalu linnus
13. sajandil rajatud Haapsalu piiskopilinnus on olnud sajandeid Haapsalu keskpunkt, seda nii oma suuruse kui ka tähtsuse poolest. Kolmel hektaril laiuv Haapsalu piiskopilinnus on Eesti üks suuremaid linnuseid ja ligi 300 aastat oli see Saare-Lääne piiskopiriigi keskuseks.
Linnuse vanim osa on toomkirik, mis on ilmselt valminud 1279. aastal ja siis sai Haapsalu ka esimesed linnaõigused. Lisaks oma suurepärasele akustikale on toomikirik tuntud ka Eesti ühe tuntuima kummituse, Valge Daami poolest, kes end augusti täiskuuöödel toomkiriku ristimiskabeli aknal näitab. Kuigi Valge Daam on ilmselt kabeli ehitamise ajal, 15.-16. sajandi vahetusel, ehitusmeistrite poolt sisse projekteeritud valgusmäng, on rahvasuu daami ilmumisele oma põhjenduse leidnud. Legendi Valgest Daamist, küll nime all „Sissemüüritud naisterahvas” esimest korda kirja pannud Haapsalu kreiskoolis kooliõpetaja ja -inspektori ametit pidanud Carl Russwurm 19. sajandi keskpaigas. Legend on inspireerinud paljusid ja 1979. aastast mängitakse täiskuuajal linnuseõues vabaõhuetendust Valgest Daamist.
Esimest korda etendati vabaõhuetendust juba 1937. aastal rootsi rahvatantsu seltsi ja soomerootslase, rootsi rahvussekretäri Nikoli Bleesi abikaasa Helga Bleesi eestvõttel. Toona kirjutas libreto professor Waldemar Langlet (Rootsi), helilooja oli Ludvig van Raiter (Ungari) ja kunstnik Bertil Damm (Rootsi). Libreto aluseks oli 1928. aastal ilmunud variant legendist, mille peategelaseks oli madalast seisusest rootslanna ja kohalik rüütel, keda vanemad tahavad lahus hoida. Lavastust mängiti vaid kahel õhtul – ühel õhtul eesti, teisel rootsi keeles. Eestikeelsel etendusel, mida jälgis paartuhat inimest, mängis peaosa Elfriede Gross, rootsikeelsel etendusel, kus pealtvaatajaid oli 500, aga S. Blees.
Linnuseõu, kus etendati vabaõhuetendust Valgest Daamist, on olnud ka eestirootsi laulupidude toimumiskohaks. Esimene eestirootslaste laulupidu toimus lossiõues 2. juulil 1933 ja sellest võttis osa kümme eestirootsi laulukoori kokku 200 lauljaga.
Lood
Sissemüüritud naisterahvas
Ajal, mil loss allus Saaremaa piiskoppide võimule, oli üks toomhärradest lossi toonud noore ja kauni neitsi, kuigi toomhärrad kõik pidid elama kaine ja karmi kloostriseaduse järgi. See jäi kauaks ajaks saladusse, kuna neitsi kandis poisiriideid ning oma eluviisides ja ülespidamises ei äratanud mingisugust kahtlust.
Kord tuli piiskop jälle Haapsalu lossi. Kuuldused rängast üleastumisest ulatusid nüüd ka tema kõrvu. Kui toomhärrad kirikus palusid, laskis piiskop poisikspeetu eluruumid ootamatult läbi otsida. Koorilaulja poisikese asemel leiti sealt aga naisterõivastes sale ja kahvatanud neitsi.
Toomkapiitel kutsuti kiiresti kokku. See otsustas, et toomhärra pidi surnuks näljutatama vanglas, neitsi aga müüriti ehituseloleva kirikukabeli seina vahele. Õnnetule anti tükk leiba ja kruusike veega ning ümbritseti kiiresti müürikividega. Ainult lühikest aega kuuldus ahastavaid kaebeid, kuid kaua aega juba võib näha kuuvalgetel öödel neitsi valget siluetti.
Must koer valvab varandust
Haapsalu lossi olla maetud varandus, mida valvab üks must koer. Mõned julged mehed on küll katsunud sellele varandusele ligineda, aga pole saanud. Mõnel otsijal on tuli ära puhutud, mõni on nii ära ehmatatud, et on pidanud otsimise pooleli jätma ja ära põgenema.
Üks rootslane oli 1773. aastal Bisholmist (Vöölast) Haapsallu tulnud, ja saanud siin öövahi koha. Kui ta ükskord südaöösel lossi läinud, näinud ta seal suurt musta koera, kelle taldrikusuurused silmad põlesid kui tuli ja kes ise suure rahakasti peal lamanud. Mida ta koeraga rääkinud oli, seda ei teata mitte, samuti seda, mis kastis varjul olnud, aga sellest päevast saand ta väga rikkaks. Hakanud kohe kauplust pidama, ostnud linnamajasid, olnud suur võlausaldaja nii et palju talupoegi oma raha tema kätte hoida toonud. Viimaks, kui mõni aeg mööda oli läinud, läind ta metsa ja poonud enese üles.