Pürksi mõis

Pürksi mõis (saksa keeles Birkas) rajati 1620. aastal ja esialgu vahetusid omanikud sageli, kuid 18. sajandi lõpus kuulus mõis von Rosenitele. 1797. aastal abiellus Friedrich von Roseni tütar Augusta Magdalena Paslepa mõisa omaniku, maalikunstniku parun Karl Johan Emmanuel Ungern-Sternbergiga. Kahe aasta pärast kuulus mõis neile. Ungern-Sternbergide valdusse jäi Pürksi mõis kuni võõrandamiseni 1919. aastal. Mõisa viimane omanik oli Rudolf von Ungern-Sternberg, kes suri Venemaal, Harkivis teenistuses olles 1911. aastal. Kuna ka tema poeg oli noorelt surnud, jäi mõis kuni võõrandamiseni sugulaste hallata. 

Praegu säilinud mõisa peahoone, mille alumine osa on kivist ja ülemine puidust, on ehitatud arvatavasti mitmes osas 19. sajandil. 20. sajandi alguses oli Rudolf von Ungern-Sternberg lasknud mõisa korda teha, et vanaduspõlves sinna elama asuda, aga suri enne, kui see teoks võis saada. Lisaks peahoonele on säilinud ka mõned kõrvalhooned, näiteks peahoone kõrval väike ait ja tall-tõllakuur.

Mõisamaja seisis mõnda aega tühjana, sõja ajal kasutati seda kasarmuna. 1920. aasta sügisel avas mõisa peahoones uksed vastasutatud rootsikeelne Pürksi põllutöö- ja rahvaülikool. Kool tegutses mõisas 1943. aastani.

Kooli algus oli raske, sest olmetingimused polnud kiita ja nappis õppevahendeid, söögikraami ja isegi nõud pidid õpilased kodust kaasa tooma. Tänu nii Eestist, Soomest kui ka Rootsist tulnud toetusele ning läbi viidud korjandustele sai kool tööle. Eestis Põhjamaades väga levinud rahvaülikooli vormi ei tuntud, kuid kooli registreerimine põllutöökoolina tagas riigi poolt õpetajate palgad. Suurem osa õpetajad, muuhulgas enamik kooli rektoreid, olid pärit Rootsist. Õpilasi võeti igal aastal vastu umbes 25, õpiti üks aasta – oktoobri keskpaigast mai alguseni.

Pürksi põllutöö- ja rahvaülikoolil oli eestirootslastele väga suur mõju. Seal said esimest korda kokku eri eestirootsi piirkondadest pärit noored, kes elasid kooli ajal internaadis. Koolis õppisid nad tundma rootsi kultuuri, muusikat ja kirjandust ning riigirootsikeelt, mida muidu kasutati vaid kirikus. Pürksist hakkasid eestirootsi aladele levima ringmängud, mida koolis palju mängiti, ja samuti Luutsinapäeva ehk Lucia-päeva tähistamise komme. Koolis tutvusid noored ka uuemate põllumajandus- ja majapidamisvõtetega, kuigi kodus neid juurutada polnud väga lihtne.

1939. aastal tuli Venemaa baaside lepinguga baas ka Pürksisse ja seal asuvat koolimaja enam ka kasutada ei saanud. Uueks kohaks leiti Vormsi.
1940. aasta sügisel Nõukogude võim kooli avamiseks luba ei andnud, kuid kooli viimane direktor, ja ainus eestirootslane direktorite seas, Fridolf Isberg suutis kavalust appi võttes võimud ümber veenda. 1941. aastal tegutses kool taas Pürksis, kuid 1943. aastal, kui algas suur põgenemine, lõpetas kool tegevuse. Veidi enam kui 20 aasta jooksul õppis Pürksi põllutöö- ja rahvaülikoolis 577 õpilast, neist 63 protsenti olid tüdrukud.

Kui 1990. aastal avati Pürksis rootsi keelt ja Põhjamaade kultuuri süvendatult õpetav gümnaasium, otsustati hakata vana mõisahoonet kasutama koolina ja seda restaureerima. Restaureeritud mõisahoone avati pidulikult 1995. aasta detsembris ja avamisest võttis osa ka toonane Eesti president Lennart Meri.
Tänapäeval asuvad mõisas Noarootsi Gümnaasiumi keeleklassid ja raamatukogu.

Pürksi mõisa park

Pürksi mõisa juures on säilinud 19. sajandi II poolel rajatud vabakujunduslik park, mis on 1973. aastast looduskaitse all.

3 hektari suurune park on kolmeosaline. Ovaalset esiväljakut ääristas ringtee, puudegrupid sulgesid vaate lautadele. Peahoonele lähema pargiosa ja kaugema tiheda parkmetsa vahel asus suur viljapuuaed. Praegu on pargi keskosas avar aas, viljapuudest on alles üksikud. Tähelepanu väärivad pügatavad pukspuuhekid.

Parkmets on kujundatud üheliigiliste puudegruppidega, kus on rühmiti leht- ja okaspuud: pärn-kuusk, tamm-kuusk.  Pargis kasvab üksikobjektina looduskaitse all olev pöökpuu. Selle lähedal on tihedalt üksteise kõrvale istutatud kümnest pärnast koosnev ring – üle 28 meetri kõrguste puude ladvad on liitunud.

Pürksi park on keskmise liigirikkusega, seal kasvab 32 taksonit puid ja põõsaid (2005). Põhilised puuliigid on tamm, pärn ja kuusk, lisaks vaher, jalakas, toomingas ja pihlakas. Põõsastest kasvavad seal sirel, taraenelas, tatari kuslapuu, ebajasmiin jt. Harvaesinevatest puudest kasvab pargis künnapuu. Pargis elavad kaitsealused nahkhiired: põhja-nahkhiir ja pargi-nahkhiir. Naturaliseerunud on kõrge maasikas ja lõhnav kannike.

„Pargisuitaja teejuht. Põhja-Eesti pargid”

Kummitused Pürksi mõisas

Pürksi rahvaülikoolis õppinud Hilda Sedman on meenutanud, et mõisa hoone pööningul olla kummitanud. Endisel mõisaomanikul von Stackelbergil (kuigi mõis kuulus Ungern-Sternbergile) oli olnud kaks õde, kes olid nii õelad, et inimesed ei julgenud mõisa minna. Pärast oma surma tulnud nad öösiti mõisa tagasi. Nad andsid endast märku kopsimisega ja näitasid end tulekiirtena.

Vormsi tüdrukud, kes kaheksakesi ühes toas elasid, ei julgenud kummituse kartuses pimedal ajal muud moodi väljas käia, kui kolme-neljakesi. Vahel muidugi panid poisid endale valged linad ümber ja ilmutasid end niiviisi tüdrukutele, et hirmu üleval hoida. Neid ei seganud see, et nad ka ise olid sageli kuulnud pööningul iseloomulikku kopsimist.

Teine lugu, mida teatakse Noarootsi Gümnaasiumis, räägib sellest, et mõisas kummitab hoopis mõisa esimene Ungern-Sternbergist omanik. Karl Johann Emanuel Unger-Sternberg suri 1830. aastal kahtlastel asjaoludel. Mõisa päris tema 18-aastane poeg Otto. Aastaid pärast isa surma hakkasid levima jutud, et Karl ei ole mõisast päriselt kuhugi läinud. Ka mõisas käinud inimesed rääkisid, kuidas kummituslikud varjud neid igal sammul saatsid ja kuidas nad tundsid endal kellegi pilku. Inimeste arvates muutus ka Otto käitumine kummaliseks – teda märgati tihti iseendaga rääkimas ja ta lausetes olid justkui vihjed, mis teistele arusaamatuks jäid.

Peale Otto surma päris mõisa ta poeg Rudolf, kes sai ka kiiresti hullu maine. Ta rääkis kõigile segaseid lugusid oma vanaisast, kelle vaim teda seal mõisas rahule ei jäta ja muutus järjest paranoilisemaks. Varsti ei pidanud Rudolf enam vastu ja kolis koos oma naise ja lastega Ukrainasse. Sinna minek ja 11-aastase poja surm olevat talle veelgi halvemini mõjunud ja ta ei muutunudki enam endiseks. Arvata võib, et Karl ei ole siiani Pürksi mõisast lahkunud ja tema raskeid samme võib ka nüüd kuulda öösiti mõisas ringi kondamas.