Jalutuskäik romantilises Haapsalus

Tekst: Kaire Reiljan
Fotod: Silver Raidla, Arvo Tarmula, Vendo Jugapuu, Julia Kivelä, Merilin Kaustel-Lehemets, Rita Helisma

Haapsalu on nagu unest ärganud Okasroosike, kes on õitsele puhkenud. Vanalinna puitpitsilisi maju korrastatakse ning unistel vonklevatel tänavatel uidates kandub ninna mere- ja lillelõhn. Lisades sellele Valge Daami, kes ilmutab end augustiöödel ja jutustab igavesest armastusest, võib Haapsalut ka romantikalinnaks pidada.

Haapsalu on ajast aega vastu võtnud kuninglikke kõrgusi ja vaimuhiiglasi, olnud suveparadiisiks külalistele nii idast ja läänest kui ka põhjast ja lõunast.

 

Linnaga tutvumist on hea alustada vanimast ja kuulsaimast vaatamisväärsusest — piiskopilinnusest. Millal seda ehitama hakati, ei tea keegi, aga 1279. aastal valmis toomkirik ja Haapsalu sai linnaõigused. Haapsalu oli keskajal pealinn, kust valitseti 300 aastat (1559. aastani) kirikuriiki, Saare-Lääne piiskopkonda.

Linnust on aastasadade jooksul juurde ja ümber ehitatud. 16. sajandi alguseks sai selle ringmüür oma praeguse pikkuse – 803 meetrit. Nii on piiskopilinnus oma territooriumilt üks suuremaid Eestis. Kuidas keskajal linnuses elati, saab teada nn väikesesse linnusesse rajatud muuseumist. Kindlasti tasub tõusta mööda müüritreppe vaateplatvormile, kus saab linnusele ja ümbritsevale pilgu heita. 38 meetri kõrgusesse vaatetorni küll enam ei pääse, aga iga veerand tunni järel kuuleb vahitorni kirikukellade lööke ja keskpäeval rõõmustavat kellamängu.

Omaette vaatamisväärsus on piiskopilinnuses asuv Baltimaade suurim ühelöövine toomkirik, millel on suurepärane akustika – hääl kajab seal lausa 12 sekundit! Veelgi kuulsam on see aga oma kummituse, augusti täiskuuöödel ristimiskabeli aknale ilmuva valge naisekuju ehk Valge Daami tõttu. Legendi järgi olevat üks tütarlaps kloostriseaduste rikkumise tõttu ristimiskabeli seina sisse müüritud ja tema end kabeliaknal ilmutabki. Koos Valge Daami ilmumisega algab Haapsalus Valge Daami aeg, mil linn täitub kontsertidega ja õhtuti saab vaadata vabaõhuetendust Valge Daami legendist.

Linnuseõu ehk lossipark on linlaste üks armastatumaid puhkekohti ja kultuuriürituste korraldamise paik. Karl Artur Hunniuse algatusel hakati 19. sajandi keskpaigas paarsada aastat karjamaana kasutatud lossivaremetesse parki rajama. Laste lemmikuks on aga vallikraavi peidetud keskajahõnguline mänguväljak.

Piiskopilinnust ümbritsevat parki nimetatakse Krahviaiaks, mis 19. sajandil kujundati suureks kaarsildade, paviljonide ja paistiikidega pargiks. Krahviaed kuulus krahv Breven De la Gardie suvelossi juurde. Nüüdseks taastatud Krahviaia paviljon kannab kunstnik Ants Laikmaa nime, kes võitles omal ajal selle eest, et tervet aeda kruntideks ei müüdaks.

1830. aastal ehitatud De la Gardie suvelossis peatusid 19. sajandil Haapsalu külastanud Vene tsaarid ja nende pereliikmed. Pärast ümberehitust 1926. aastal asus hoones Läänemaa haigla ja praegu on seal hooldekodu.

Linnuse peaväravast väljudes jõuame Lossiplatsile, kunagisele turuplatsile, kust saavad alguse Haapsalu vanimad tänavad, nagu Kooli, Jaani ja Saksa tänav (praegu Linda). Lossiplatsi ümber on väärikaid hooneid. Linnuse kõrval asuvas kunagises hotellis St. Peterburg kees Haapsalu seltskonnaelu ja väidetavalt näidati just seal esmakordselt linnas kino. Pärast teist maailmasõda sai hotellist kultuurimaja ja hiljem tegutses seal muusikakool.

St. Peterburgiga konkureeris teisel pool lossipatsi asunud hotell Salong, mis põles 20. sajandi alguses maha. Selle asemele kerkis silikaattellistest kaubamaja, kus praegu asub politseijaoskond.

Lossiplatsi servas on veel üks auväärne maja, mida kohalikud nimetavad vanaks apteegiks. Apteek tegutses seal 19. sajandi teisest poolest alates, ent enne seda kasutasid hoonet pastorid. Toona oli ilmselt tegemist linna ühe uhkema majaga, sest kuidas muidu oleks seal peatanud linna külastanud Vene tsaar Aleksander I. Nüüd on maja kunstihuviliste laste ja kunstikooli päralt.

Lossiplatsi servas on mälestusmärk Vabadussõjas langenud läänlastele. Esimest korda püstitati Voldemar Melliku (Melniku) kavandatud mälestusmärk 1924. aastal. Nõukogude okupatsiooni ajal õhku lastud mälestussammas taastati 1994. aastal.

Lossiplatsi servas asuva pargi sügavusest leiab Haapsalu vana raekoja. 1664. aastal kinkis Magnus Gabriel De la Gardie Haapsalu raele turu äärde krundi ja raha uue raekoja ehitamiseks. Praegu polegi teada, kuhu see raekoda ehitati ja kas see üldse valmis sai. Praegune baroksete joontega raekoda valmis 1775. aastal. Haapsalu linna juhiti raekojast 1944. aastani, 1950. aastast asub siin muuseum. Välisukse kohal on barokkstiilis 13. sajandist pärit Haapsalu linnavapp — piiskopkonna kaitsepühaku evangelist Johannese sümbolina must kotkas ja võimu sümboliseeriv punane linnus kuldsel põhjal.

Muuseumi ukse ees on Lembit Põllu loodud monument Haapsalu kunagisele linnapeale Hans Alverile, kes tegutses oma ametiajal 1920. aastate lõpust kuni okupatsiooniajani selle nimel, et Haapsalust saaks euroopalik kuurort.

Kooli tänaval vana raekoja taga asub linna vanuselt teine ehitis ─ Jaani kirik. Kui tavapäraselt ehitati kirikud ida-läänesuunalisena, siis Jaani kirik on põhja-lõunasuunaline. Erandi põhjuseks võib olla see, 15. sajandist pärit hoone oli algselt kaubaait. Haapsalu esimese luterliku Nikolai kirikuna on Jaani kirikut esmamainitud 1524. aastal. Kirikus on uhke barokne viie meetri kõrgune kivialtar 1630. aastast, mille on valmistanud Haapsalu kiviraidur Joachim Winter.

Kooli ja Linda tänava nurgal kirikust üle tee on kahekordse hoone seinal eesti- ja armeeniakeelne mälestustahvel Hedvig Büllile. Ta oli Haapsalust pärit misjonär, kes võttis pärast 1915. aasta türklaste genotsiidi armeenlaste vastu oma hoole alla orvuks jäänud armeenia lapsi.

Maja ise on nüüd laste päralt ─ siin tegutseb Astrid Lindgreni raamatute illustraatorina maailmakuulsaks saanud Ilon Wiklandile pühendatud teemakeskus Iloni Imedemaa. Esimese korruse galeriis on näha nii Wiklandi illustratsioone kui ka tema varase nooruspõlve joonistusi. Teisel korrusel asub näitusesaal ja kolmandal laste mängutuba koos Bullerby köögi ja Karlssoni toaga. Mööda Linda tänavat mere poole liikudes leiame järgmiselt ristmikult väikese kollase maja, Ilon Wiklandi lapsepõlvekodu. Siin, vanaema ja vanaisa juures, veetis kunstnik oma lapsepõlve, mille mälestusena on Haapsalu motiivid kandunud ka tema illustratsioonidesse. Wikland ise on öelnud, et ta võiks terve Haapsalu üles joonistada. Haapsalust saatsid vanavanemad 14-aastase Iloni põgenikelaevaga Rootsi, kus ta alustas 1954. aastal juhuse tahtel kirjanik Lindgreniga koostööd, mis on rõõmustanud miljoneid lapsi üle maailma.

Ilon Wiklandi lapsepõlvekodust üle tee on teinegi Haapsalule oluline hoone – Peetri maja. Seal, toona kohtufoogt Jencenile kuuluvas majas, olevat 1715. aastal peatunud Vene tsaar Peeter I. Legendi järgi olevat tulnud Peetri saabumine Jencenile üllatusena. Kuna kohtufoogt oli parasjagu tsaari saabudes majakatust parandanud, roninud ka Peeter katusele majaomanikuga juttu puhuma.

Haapsalu suvituselu kunagine keskus – promenaad – algab Aafrika rannaga. Enam ei teatagi, kas see oli madal ja soe merevesi või hoopis sinakasmust meremuda, mis sellele rannale nime andis. See oli aga oma basseini ja vettehüppetorniga kunagi linna tähtsaim supelrand, kuhu olid laste rõõmuks paigaldatud Roman Haavamäe puuskulptuurid Krokodill, Marabu, Miki-Hiir ja teised. Kuna Lääne-Eestis maa jätkuvalt kerkib, on meri Aafrika rannas suplemiseks liiga madal, lapsed aga armastavad randa ikka, sest sinna on rajatud kena mänguväljak. Aafrika rand köidab ka linnuvaatlejaid, kelle tarbeks on sinna püstitatud linnuvaatlustorn.

Aafrika rand läheb sujuvalt üle promenaadiks ehk mereäärseks jalutusteeks, mida hakati Haapsalu mudaravi algataja Carl Abraham Hunniuse ja apteekrist linnapea Leopold Bergfeldti idee järgi rajama 1831. aastal. Promenaad ehitati merre — seda täideti ja kallas kindlustati veetõusu kaitseks. Promenaad on olnud Haapsalu keskuseks, kus 19. sajandi lõpul promeneeris Peterburi kõrgkiht, kahe maailmasõja vahelisel ajal aga Eesti ja Põhjamaade poliitikud, majandustegelased, näitlejad, kirjanikud, kunstnikud ja teised puhkajad-suvitajad.

1920.–1930. aastatel tegutsenud Haapsalu Kaunistamise Seltsi eestvõttel paigutati promenaadile Roman Haavamäe loodud monumendid Haapsalus koolis käinud helilooja Rudolf Tobiasele ja mudaravile aluse pannud doktor Carl Abraham Hunniusele. Kuulus on Haavamäe loodud päikesekell, mis paneb sõnadega „Nii kaob inimelu aja lõpmatusse ringkäiku“ meid mõtlema elu ja aja käigu üle. Kella aga päikesekella järgi õigeks panna ei tasu, sest see näitab kohalikku Haapsalu aega.

Algselt Roman Haavamäe loodud on ka meres ilutsev jääkaruskulptuur. Puust jääkaru olevat punaväelased 1940. aastatel küttepuudeks saaginud, ent kui promenaadi 2010. aastal renoveeriti, sai merre uus jääkaru – sedapuhku plastist, mis valmis Haapsalu kunstikooli õpetajate juhendamisel. Kõige uuem monument promenaadil on Armeeniast toodud püha kivi hatškar, mille armeenlased püstitasid misjonär Hedvig Bülli mälestuseks.

Promenaadil jalutades tuleks tähelepanu pöörata Haapsalu traditsioonilistele valgetele pinkidele. Enamik neist on paigaldatud kellegi mälestuseks, auks või kingituseks. Kellele ja mille puhul, viitab seljatoel olev plaat.

Mööda promenaadi jalutades jõuab kuursaali ja kõlakojani. Kuursaali projekt telliti 1897. aastal Eestimaa kubermangu arhitektilt Rudolf Otto Knüpferilt ja kaks aastat hiljem oligi puitpitsiline kuursaal valmis. Seal on suverestoran, kus saab elavat muusikat kuulata ja tantsida. Romantikat lisavad kuursaalile 1932. aastal kummalegi poole paigutatud Haavamäe dekoratiivsed merre viivad jalgtrepid ja 2000. aastate alguses rajatud roosiaed.

Suur-Promenaad läheb üle Šokolaadi promenaadiks, mille alguses oli kohvik, kus müüdi kuuma šokolaadijooki. Šokolaadi promenaadil kohe Haapsalu neuroloogilise rehabilitatsioonikeskuse juures asub Tšaikovski pink. Helilooja Pjotr Tšaikovski puhkas koos kahe vennaga Haapsalus 1867. aasta suvel ja kirjutas siin oma esimest ooperit „Vojevood”. Haapsalule on ta kirjutanud ka klaveripalade tsükli „Mälestusi Haapsalust.“ Tšaikovski 100. sünniaastapäevaks valmistas skulptor Roman Haavamägi 1940. aastal kivipingi, mis paigutati kohta, kus heliloojale meeldis päikesetõusu vaadata. Pingi seljatoele jäädvustas kunstnik rahvaviisi „Kallis Mari “ algusnoodid. Legendi järgi oli Tšaikovski seda viisi kuulnud Haapsalu lähedal Paralepa metsas jalutades ja see hakkas talle nii meeldima, et ta põimis selle oma VI sümfoonia teise ossa.

Üks Haapsalu pärlitest on ka raudteejaam. 1906. aastal valminud jaamahoone oli tol ajal pikima katusealuse perrooniga (216 meetrit) raudteejaam kogu Põhja-Euroopas. Uhke jaamahoone ehitati Haapsalu suvekülalistele, eriti tsaariperekonna liikmetele mõeldes. Ajaloo keerdkäikude tõttu juhtus aga nii, et ükski tsaariperekonna liige Haapsalu raudteejaama oma silmaga näinud ei ole. Nüüd ei sõida Haapsallu enam rongid, aga raudteejaamas asub raudtee- ja sidemuuseum ning muuseumieksponaadid on ka rööbastel seisvad vedurid-vagunid. Haapsallased loodavad, et ühel ilusal päeval saabub Haapsallu taas rong.

#visithaapsalu