Tekst: Tiina Lang
Fotod: Silver Raidla
Odini saar ehk Osmussaar kerkis Soome lahest aastatuhandete eest nagu ilmutus, aga muutub nüüd aina pikemaks ja kitsamaks. Saar kütkestab oma haruldase looduse, kirju ajaloo ja tajutava väega.
„Ühel hommikul oli sadamas 16 jahti üksteise pardas! Kaile roniti üle teiste jahtide,“ meenutab saarevaht Rita Koppel (54) vaatepilti, mil taevasse kõrgusid eri riigilippudega mastid nagu rebashai sabakiilud. Osmussaare vabasadamasse olid siis jõudnud Soomest, Saksamaalt, Ameerikast ja teistestki riikidest pärit purjetajad. „Kaart oli neil peos ja sõitsid. Kes seilata oskab, leiab Osmussaare üles.“
Rita mõistab, miks inimesed siia, 3000 aasta eest kerkinud ja kujult veest välja hüppavat kala meenutavale saarele tulevad. Kui tema jalad 20 aastat tagasi esmakordselt viikingite jumala Odini saart puudutasid, oli selge – siin tahabki ta elada! Sama tundsid ta vanemad ja pereliikmed. Püsivalt sättis Rita end koos perega saarele sisse 2007. aasta kevadel.
Tavatu rahu ja positiivsus
„Rände ajal võib ühel ööl laskuda madalatele niidualadele suure voogava tekina 10 000 lindu, kes lendavad hommikul edasi. See on täielik elamus. Muidu on vaikus ja rahu!“ kirjeldab ta. Merikotkaid, kakulisi ja teisi linde käivad uudistamas linnuturistid Rootsist, Norrast, Taanist, Saksamaalt, Hollandist jm, kaasas ülihea suurendusega binokkel ja muu tehnika, mis võimaldab suleliste liigutusi lähivaates jälgida.
Saarega tulevad tutvuma ka kooligrupid üle Eesti ning siin korraldavad laagreid näiteks maali-, foto- ning joogahuvilised. Ikka seetõttu, et õhkkond saarel on pingevaba ja tavatult rahulik. „Siin pole siblimist ja kõik saavad süveneda sellesse, mida nad teha tahavad,“ ütleb Rita. Ta on saarevahina võõrustanud Ukrainast, Venemaalt ja mujaltki pärit nõidu ning šamaane, keda huvitab lugu Odinist kui sõja-, surma-, tarkuse-, ennustamise-, nõidumise- ja poeesiajumalast.
„Inimesed on hakanud mõistma, et õnn ei peitugi ilusas majas ja autos, kuna hingerahu ei pruugi siis ju ikka olla,“ räägib Rita. Tema arvates osaletakse seetõttu aina enam igasugustes laagrites ja sõidetakse kuskile metsa, et pääseks linnamürast ja saaks omaette olla. „Kuulata guru, pidada ühiseid söömaaegu… See kõik on oluline. Nii muutume tundlikumaks, aitame ja toetame üksteist rohkem. Inimene peab oma rahu ja keskme tagasi saama.“
Mereäärne ja militaarne pärand
Rita ise võib rahu nautida peamiselt talvel, mil ta elab saarel oma perega: abikaasa, tütre, isa ja ema ristipojaga. Vaikne aeg ei tähenda, et saab tubaselt selg vastu kuuma soemüüri raamatut lugeda või vardaid klõbistada. „Talvel on õuetööd, tuulepealsel maal loomad sööta-joota, kevadel poegimistel abiks olla, tuulemurdu koristada…“ nimetab ta argiselt hädavajalikku. Lisaks korjab ta saarel ringi liikudes üles kõikvõimalikku silma jäänud prahti. Mitu kevadet on nad teinud oma „Teeme ära“ projekti, tuues kohale paarkümmend vabatahtlikku, kellega koos mereäärt kammitakse ja sodi kokku kogutakse. „Adrust leiab plastikut, palke, kilet, pudeleid jm, mida meri on oma turjalt ära visanud.“ Pärast pakub Rita talgulistele enda vaaritatud suppi ja kooki ning viib abilised meeleolukale saaretuurile.
Militaarse pärandina on saarelt ära veetud 240 tonni vanametalli, üks hunnik Lõunasadama juures on veel ootel. Kuigi saart on roostetanud sõjatehnikast ja sõjamoona riismetest juba üksjagu vabastatud, tundub Ritale sellegipoolest, et kuhu põõsasse ka ei vaataks, ikka ilmuvad nähtavale raudorad, pommid, kahurimürsud. Eelmisel aastal demineeriti üle 30 suure mürsu. Kõik see köidab militaarturismi huvilisi, kes uurivad kahuriauke ja üritavad sukelduda vee all olevasse komandopunkti, mille Vene sõjaväelased õhkasid.
Näed ja märkad rohkem
Saarevahti ennast üllatab Osmussaarel endiselt loodus, selle suurus ja tarkus, näiteks lindude ja loomade võime ette teada, mil ilm marutama hakkab. Siin saab kogeda, kui vinge võib olla möllav meri või tuul, mis tuhiseb ühelt ja teiselt poolt, andes aimu looduse stiihiast. „Neli aastat tagasi oli äikesetorm. Tuul puhus 42 meetrit sekundis ja rebis puid koos juurtega maast välja. Rasked ämbrid ja termosed lendasid õhus nagu sulgpallid. Loodus ongi kõige võimsam, mis mind võlub. Mandril midagi niisugust ei näe.“
Teda lummavad peaaegu puutumatud nõmmed, kust suurte villapallidena kulgevad üle vaid lambad. Iga aasta laiub saare ühes otsas nõmmliivatee väli, nagu oleks keegi lillaõielise mustriga kangarulli laiali laotanud. Sellist tunnet tekitavad sinetavate õitega ussikeeled, mille keskele mõnigi saare külaline ennast selfie-klõpsuks korraks pikali viskab. „See on väga ilus ja äge nagu ka siinne päikesetõus ja loojang. Sa sulandud loodusega üheks. Näed ja märkad kõike rohkem. Isegi seda, kui mingi oks on murdunud, sest miski ei sega.“
Arheoloogiliste avastuste ootel
Üle-eelmisel aastal käis Osmussaarel varakevadest hilissügiseni ligi 4000 turisti. Suvisel hooajal, mil saarevaht tutvustab saart ning pakub lõuna- ja õhtusööki, saab ta endale lubada vaid mõne napi unetunni teadmises, et pärast sügisest linnuvaatlust algab vaiksem aeg. Siis võib oodata ettevõtete, näiteks IT-firmade inimesi, kes loobuvad saarel mõneks päevaks isegi nutitelefonist ja püsivad leviaugus. „Korraldame murumänge, saab puid lõhkuda, lambajooksu teha…“ loetleb Rita. „Eelkõige köidavad inimesi aga loodus ja ajalugu, Osmussaare teke ja jätkuv merest kerkimine. Omal ajal ehitati kabel merekaldale, aga nüüd on see juba peaaegu saare keskel. Veel 1600. aastal randusid laevad kabeli taha, kus praegu on väikesed järvekesed ja ujuvad kalad.“
Rita on kildhaaval mitmest allikast uurinud, milline oli varem eluolu Osmussaarel. Oma mälestuste pärandit hoiavad alles osmussaarlastest rannarootslaste järeltulijad, kes külastavad saart igal suvel. „Osmussaare külaühingusse kuulub 150 liiget üle maailma. Siin olles tegutsevad nad kabeliaias, ehitavad kiviaeda, puhastavad võsa… Kabeli torn ja müüriosa on nüüdseks taastatud,“ kirjeldab Rita. Ta ootab põnevusega suviseid Uppsala ülikooli korraldatavaid arheoloogilisi väljakaevamisi kiriku taga järve ääres ehk Vanasadamas, Odini kivi juures ja viikingiaegses talukohas, mis toovad kindlasti päevavalgele maapõue peitunud huvitavat ajalugu
Vajadusel kohe merele
Rita jagab oma teadmisi meelsasti nendega, kes saarel randuvad. „Mereinimesed, kes kolavadki mööda maid ja saari, on hästi vahvad. Neid huvitab kõik. Kui jutt klapib, siis kestab vestlus kaua,“ ütleb Rita, kes on ise ka diplomeeritud paadikapten nagu ka ta abikaasa Ervin ja tütar Kristin. „Oleme merd kündnud 2001. aastast. Meil on väga merekindel alus, millega veame inimesi Osmussaarele.“ Ühtlasi on nad kolmekesi vabatahtlikud merepäästjad – kui midagi juhtub, siis kihutavad kohe sündmuspaigale.
Rita on Osmussaare tuule- ja tormimühaga harjunud ning saareolusid tundma õppinud. „Kui õnnelik ma olin, kui sain oma esimese LED-pealambi! Enne seda lugesin küünlavalgel või hoidsin käes taskulampi.“ Nüüd toodavad elektrit päikesepaneelid ja generaator. Toit sügavkülmikust ei lõpe, sest saar on elanikele võimaliku force majeure’i trotsiva eluviisi selgeks õpetanud. Milline see olla võiks, saab igaüks proovida, kui suvepäikese lõõsk on möödas. Turvalises teadmises, et netiühendus maailmaga on olemas!