Meri peas ja südames ehk kuidas Haapsalu mees katamaraani ehitas

Tekst: Ivar Soopan
Fotod: Ivar Soopan, erakogu

Vaata siit või sealt, ikkagi on uskumatu, mida inimesed viitsivad ette võtta. Haapsalus elav Agur Paesüld viitsib. Miks ta selle katamaraani üldse ehitas?
Ta on „Teeme ära!” maailmakoristuspäevaks kõige pikemalt ja põhjalikumalt valmistunud inimene maamunal. Mitte keegi 2018. aastal 13 miljonist või tunamullu 20 miljonist osalenust ei teinud selleks ettevalmistusi kolm aastat, et ühel päeval kuskil maanurgas prügi korjata. Kui keegi vaidleb vastu, siis palun sama kaalukaid tõendeid, kui siin kohe järgnevad.

2015. aastal hakkas Agur sõbra garaažis ehitama vineerkomposiidist katamaraani. 2018. aasta augustis sai see valmis. Kuu aja pärast võttis ta 6,4-meetrise purjeka mitmekümneks osaks lahti, sidus nööriga sõiduauto järelkärule, sõitis selle nagiseva ja tuules kõikuva laadungiga 2500 km kaugusele Aadria mere äärde Horvaatiasse, pani katamaraani uuesti kokku, seilas kaks päeva nii purje- kui ka mõlajõul väikesele saarele ja hakkas sealses rannas prügi korjama.Niimoodi esitades kõlab see jutt päris suursuguselt. Faktid on õiged, aga väike liialdus teeb asja tegelikult põnevamaks, kui ehk peaks. Kui seda on liiga palju, siis võib ära jätta vaid ühe osa ― katamaraani ehitamise. Kuid ei, see on ka õige… aga ta ei meisterdanud seda siiski ainult selleks, et jõuda kindlal kuupäeval Vahemere saarele prügi korjama.

Merega kõrvuti

Agur elab merest mõnekümne meetri kaugusel, kolmest suunas teise korruse aknast paistab vesi. On olnud aegu, kui see silmale nauditav veeväli on ka tormide ajal vähem nauditavalt tuppa tunginud.

Kui inimese kehast moodustab 70% vesi, siis Aguri kehas pole see ilmselt mitte niisama vesi, vaid soolane. Meri on talle oluline.

„Kui võtta planeeti laiemalt, siis meri ja kõrged mäed on ainukesed kohad, kus inimene saab ennast väikesena tunda. Heas mõttes,” räägib Agur kodumaja laudpõrandal paljaid varbaid liigutades. „Mõnes mõttes võib see olla ebamugav, aga meri ja mäed on need, kus sul on mõni hetk olla täiesti nii, et saad selgelt aru, et see, mille vastas sa oled…. Tegelikult ma ei tahaks kasutada sõna vastas – see, millega sa kohtud, on sinust lihtsalt nii üle.”

Agur ehitas kodumaja kohale, kus kunagi elasid tema vanaema ja tädi. „Vana maja aeg sai ümber, sest selle sünniaeg oli üle-eelmise sajandi lõpus ja kogu selle aja jooksul jõudis n-ö vesi ahjus käia viiel korral,“ meenutab ta. „Esimest korda 19. sajandil, kolm korda eelmisel ning korra sel sajandil. 2005. aasta üleujutus oli neist kõige ulatuslikum – meri kolis tuppa lausa akna kaudu. Paarisaja meetri kaugusel asuv vanematekodu jõudis tormilaine piirata kolmel korral, aga sisse tungis alles viimase üleujutusega. Eks see näita omajagu kliima muutumist rajumaks.“

„Klassikuid tsiteerides: mõistlik inimene ehitaks oma onni merest kaugemale,“, muheleb Agur. „Kuid alati ei pea mõistlik olema.“

Holmi küla (nii kutsutakse siinset kanti isekeskis) Haapsalusiskus kompassinõela ikka enda suunas. Ehkki tõsi, et lapsepõlve kaluriaguli hõng on ka siinkandis defitsiidiks muutunud. Enam ei hõlju holmide kohal konservivabriku tummine lehk ja kevadeti mõrumagus paatide tõrvamise aroom. Üha enam kerkib klanitud aedu ja hooldatud muru tõrjub välja toominga- ja sirelirägastikke, kus trillerdavad punarinnad ja rästad ning laksutavad ööbikud.

„Kui järele mõelda, siis kihvt aeg ja koht üles kasvamiseks, sest esivanemad jätsid üsna vabad käed, kuidas oma jõudeaega sisustada,“ ütleb Agur. Holmi küla poistel fantaasiat juba jätkus: pilliroopadrikutest sai Amazoonia delta ja julladest uhked kuunarid, millega läbi uurimata rannikuid avastada. „Sama palju kui meri tundus hirmsana, ta ka lummas. Ja kui päris aus olla, siis need vastandlikud tunded ei ole kuhugi kadunud, võib-olla ehk pisut värvi vahetanud – tuum on jäänud samaks. Ma usun, et nõnda on paljudel, keda vee peale tõmbab.“

Loodusjõudude tuules

„Kui merel olemist õpetas mulle isa, siis rahutu reisipisiku istutas minusse tädi,“ räägib Agur. „Kui ma oskasin juba käia ja natuke rääkida, siis ta võttis mind kaasa väikestele seiklustele sapakaga mööda Läänemaad…”
Nüüd jagab ta kogenud meremeeste tõde, mis aitab merel olla ja sealt tagasi tulla – see on austus mere vastu. „Lähen alati selle mõttega merele, et olen mingis mõttes temaga kahekesi. Isegi siis, kui mul on paadi peal seltskond, kelle eest ma pean vastutama kaptenina või roolimehena. See tunne saadab mind kogu aeg – teadmine, et meri ja loodus selles kohas jääb alati peale.”

Sealt on pärit ka tema elufilosoofia. „Mina või kogukond ja inimkond laiemalt, me võime mingi aeg punnida vastu lainet mootoriga sõita, aga ükskord saab bensiin otsa või see pagana plärakast ütleb lihtsalt üles. Ja siis sa istud seal. Purjetamise võlu on selles, et purjed annavad sulle võimaluse koos loodusjõududega liikuda. Isegi vastutuult loovides sa ei põrista tuimalt otse oma kurssi mööda, vaid teed siksakke ning kogu aeg mere ja tuulega koostööd. Purjetamine on kompromisside kunst! Ilma oskuseta dünaamilist tasakaalu leida on raske merele pikemaks jääda. Ja see hõlmab ka vaimset sfääri.“

See seletab ka, mis Agur pole eriliselt suur motoriseeritud aluste fänn. Tema puitkomposiidist katamaraan Itatae liigub vaid tuule või käte jõul. Horvaatia vetes 2018. aasta septembris koges ta, kuidas tuulekotti jäädes tuleb kaine mõistus säilitada, õiged otsused teha ja kui muu ei aita, siis kas või tundide viisi mõlaga tööd teha. Kõik selleks, et pilkases lõunamaa pimeduses ei jääks jalgu kümnetele kalatraalidele või suurtele laevadele, mis sõidaksid sinust lihtsalt üle.

Ta koges sedagi, kuidas suured kaatrid ei tee väljagi, kui neile hädas olles paluvalt lehvitada, sest neil on ükskõik. Hea meremees kolleegi hätta ei jäta, kuid neil on viisakuse asemel see-eest kütus, mis neid edasi viib.

Naftapurjedes on tuul aga seni, kuni on naftat. Kui enam ei ole, siis on vaja oskusi ja kogemusi ning näpuotsatäis õnne.

„Ma ei ole mootorite vastane ega mingi masinapurustaja,“ võtab Agur teema kokku. „Ütleme nii, et tegemist on kergemat sorti vastastikuse antipaatiaga – mootorid ei usalda mind ja mina neid. Viimane kord, kui end täielikult päramootori hoolde usaldasin, vedas too meid riukalikult täpselt „parajal“ hetkel alt. Nimelt tossutasid mehed tuulevaikuses pisikese purjekaga Helsinki Lõunasadama kitsat faarvaatrit pidi kodu poole, kui mootor – märgates Tallinki reisilaeva mürinal nende sabas kanalisse sisenemas – suures hirmus töölepingu üles ütles ja meremehed saatuse hooleks jättis. Ahvikiirusel saime purjelapid üles ja kuskilt anti pisut udukerget tuulevinu, nii et õnnestus parajal hetkel nüüd juba jõuliselt tuututava liinilaeva teelt ära roomata.“

Tehnoloogial on tänapäeva inimese elus kindel koht, kuid Agur leiab, et see peab teenima inimest, mitte vastupidi. „Raske on tänapäeval ette kujutada päästelaeva, mis pelgalt aerude või purje jõul appi tõttab! Kuid mootoritest täielikult sõltumisel on oma hind.“

Haapsalu on küll kolmest küljest merega ümbritsetud, aga seotus merega võiks Aguri meelest olla palju suurem. „Minu arvates on Haapsalu lahe potentsiaal avamata ja sellepärast meeldibki mulle katamaraaniga sõita.” Ta peab silmas seda, et tema ehitatud paat on väga madala süvisega ja ta saab seilata ning randuda ka põlvekõrguses vees. Suvel tahab ta seda kogemust ka teistele jagada, võtta peale väikseid reisiseltskondi, teha väljasõite loodusesse. Haapsallu sattuv turist saaks nii hoopis teistsuguse kogemuse kui piiskopilinnuses, promenaadil või Paralepa rannas käies.
Linna ümbruses on miilide ulatuses isekeskis toimetavat loodust. „Saad sõita randa, võtta termose kaasa, visata ennast liivasesse abajasse või rannaniidujupile korraks siruli, vahtida taevasse. Võib-olla lendab kotkas üle või näed mõnda kosklat pesast välja vupsamas… Ja selles sopis võid sa olla tükk aega, ilma et teisi inimesi näeks. Saad korra vaikusega ühendust, mis tegelikult ei ole vaikus, vaid sisaldab kõiki neid hääli ja helisid, laineloksumist vastu rannakive,” ütleb Agur.

Enda ehitatud katamaraaniga saab ta niisuguseid reise pakkuda väikesele seltskonnale, kuni neli inimest on paras pardale võtta. Itatae-sugust katamaraani on lihtne treileril uude sõidupiirkonda vedada ja miks mitte seilata taas lõunapoolsetel vetel, kui leidub reisiselle, kes tahaksid Tiki Itataega pisut hooaega pikendada ja kaugemal seigelda.

Vandersellid, kes soovivad rohkem teada selle suve katamaraaniretkedest, hoidke Tiki Itatae veebilehel silma peal: itatae.eu

Agur Paesüld, bakalaureusekraadiga kartograaf ja geoinformaatik, infograafika disainer ja toimetaja, kaartide koostaja ja kujundaja, video- ja fotograaf

Mõtet ehitada oma purjepaat haudus Agur üle kümne aasta. Kui avanes võimalus, siis nii ta tegigi. Enda tehtud paadiga on ikka teistsugune side kui seeriatootmise omaga – Agur tahtis tunda seda unikaalset sidet. Iga paadiga tuleb kaasa tema ajalugu: „Mõnel ei ole see energeetiliselt laetud, aga mõnel on see kohe tunda. Esimeste sõitude pealt hakkab ta sulle näitama, mis tegelane ta on. Mõne paadiga jamasse sattudes tunned, et kui sina teda hoiad, siis hoiab ta vastu. Aga mõni on riukalik – pillab valel hetkel sulle masti kaela või…”

#visithaapsalu