Lõõgastus mesilaste suminas

Tekst: Tiina Lang
Fotod: erakogu

See pole küll võimalik,” leiab mesilasepelglik inimene. Aga mesilindudega ei kaasne üksnes tervistavate omadustega nektar, vaid mõrkjasmagus tarulõhn ja muusikateraapiale sarnanev sumin, mis kõik koos tõepoolest pakuvad lõõgastust ja annavad tublisti energiat.

Mesilased on Kullamaa ümbruskonna maadelt Jüri-Hansu talu tarudesse õienektarit varunud mitme inimpõlve vältel. Tõsi, keegi varasematest omanikest ega pereliikmetest, kes on selles talus tegutsenud 1726. aastast, pole mesindusele nii põhjalikult pühendunud kui Andres Tamla. Tema on lausa koolitatud mesinik, kes on Mesikuma mesila avanud kõigile huvilistele, kes soovivad mööda vonklevaid põllu-ja metsateid sisse põigata. Siin võib jälgida mesilaste varjatud elu, teha ringkäik mesilas, maitsta mett ning saada ka osa mesilasteraapiast. Ei, see ei sarnane sugugi ühele Hiina ravimeetodile, mis näeb ette, et mesilane nõelab.

Andres on lasknud n-ö meemaja teisele korrusele ehitada maitseka mesilasteraapiatoa koos kööginurga ja duširuumiga. See on mõeldud neile, kel on tahtmist siin ööbida, ise süüa teha ja rahulikult kohvi juua avaral rõdul, kus on silmapiiril näha metsaviirg ja kõrvu kostab Silgi oja ühtlane vetevoog. Muidugi on siin võimalik mesilastega tutvust teha kas üksinda, koos neljaliikmelise perega või sama suure sõpruskonnaga.

Mesilastarudega lavatsid

Meemaja teraapiatoas on kaks laia lavatsit, mida saab ka pehmendada madratsiga. Nende all paiknevad kohe mesilasperede pesaruumid, kus elab oma igapäevaelu paarsada tuhat mesilast. Lavatsid on kaetud laudadega ja tihenda võrguga, nii et mesilased ei pääse tuppa, küll aga jõuab sinna meeldiv tarulõhn – läbisegi mee, õietolmu, vaha ja taruvaigu aroom. Lavatsil lebades saab ka osa taruhäältest, sest mesilased ventileerivad pidevalt tiibadega, et tarus niiskustaset kontrolli all hoida. Nende tiivad suudavad seda teha hämmastava kiirusega, umbes 230 lööki sekundis. Nii tekibki see iseloomulik monotoonne sumin ja õrn vibratsioon, mis tervendab ja lõõgastab inimest omalaadse mesilasmeditatsioonina.

Teraapiatoas näeb ka mesilasi kärjel askeldamas ― selleks on kahelt poolt klaasiga kaetud vaatlustaru, mis paikneb teraapiatoa ja WC-vahelises seinas. Mesilaste lakkamatut tegutsemist võib ainusilmi vaadata väsimatult nagu hubisevat tuld või lainetavat merd, keskendudes samal ajal oma mõtetele.

Muidugi ei ole mesilinnud lavatsi all lõksus, vaid neile on räästakastidesse ehitatud tunnelid. Nii saavad nad ikka seal sisse-välja lennata ja igapäevase korjega tegeleda, pakkudes eneselegi teadmata samal ajal lavatsil lebajale või kiiktoolis istujale muusikateraapiaga võrreldavat pinget maandavat kogemust. Väidetavalt tõstab juba pooletunnine mesilasteraapia mitu korda energiataset ja täidab pea inspireerivate mõtetega. Aga mitte ainult!

Andres Tamla (34) ellu on mesilased kuulunud juba lapsest saadik, mil hobimesinikust vanaisa tutvustas talle mesilastaru siseelu. Kümmekond aastat on ta ise mesilasi pidanud ja Olustvere maamajanduskoolis on ta ka mesindust õppinud. Ta on Eesti Mesinike Liidu juhatuse liige ja ainus mesinduskonsulent ehk nõuandja Eestis, tehes koostööd Maaelu Edendamise Sihtasutusega.

Andres jagab oma töist elu Tallinna ja Kullamaa talu vahel, kus suvisel ajal kipuvad tööpäevad olema näiteks 12–14-tunnised või enamgi, sest tema hoolt vajab üle 7 miljoni mesilase! Need tegutsevad ligi 160 mesilastarus, mis paiknevad Lääne-Nigula vallas Marimetsa rabast Palivere ja Kullamaani. Nii on nad ka suureks ahvatluseks kohalikele karudele, kes käivad ikka vahel tarusid inspekteerimas. 500 mesilasperet elab aga vahetult kodutalu juures.

Mesilaste eluolu, tegevust ja hingeelu tutvustab Andres meelsasti ringkäigul tarude juurde, kus neid pole põhjust karta, sest huvilised saavad selga tõmmata kaitseülikonna. Koos otsitakse avatud mesitaru kärjelt üles ema, lesed ja töömesilased, kuulatakse mesilaspere hääli ning vaadatakse, kuidas mesi tarust purki jõuab. Meevõtmine köidab nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Maitsta saab eri aastate ja korjekohtade mett, püüdes ära arvata, milline taim selle maitset on kujundanud, kas kummel, kanarbik, vaarikad, tatar…

Andres ise katsetab mitmete lisanditega, et tavapärasemast veidi teistsugusemat maitsenaudingut pakkuda. Nii on tal näiteks sidrunheina ja vetikatega mesi, karusmarja-meesegu, peedi ja musta sõstraga mesi, aga ka täiesti tavaline või kreemjas mesi, mis ei kristalliseeru. „Kuna mesi koosneb suuresti glükoosist ja fruktoosist, siis kreemja mee puhul lihvib meemikser glükoosi kuusnurksete kristallide servad maha,” selgitab ta.

 

„Juba vanad eestlased hoidsid meepotti välisukse juures ja igaüks, kes uksest välja läks, pidi liigutama mee sees olevat suurt kasehalgu. Sisuliselt oli kreemja mee tehnoloogia ammu olemas, nüüd teevad seda lihtsalt masinad aeglastel pööretel ja teatud pausidega.”
Lisaks pakub Andres toidulisandina vitamiinirikast, mineraalsoolade ja kõrge toiteväärtusega suira ehk mesilaste leiba, millega nad toidavad oma noort põlvkonda. „See on vitamiinipomm, mida võib pudrule lisada või niisama sisse võtta. Kui õietolm koosneb teadlaste arvates 240 komponendist, siis suiras on neid veelgi enam.” Mesinikuna kasvatab Andres ise ka mesilasemasid, et toitepiima saada.

Aasta tagasi sai Andres oma meemajas valmis avara õppeklassi, kus koolitusi korraldada ja jagada oma teadmisi veendumuses, et Eesti mesi on tõepoolest väga hea. Uuri täpsemalt: www.mesikuma.ee

#visithaapsalu