Tekst: Lydia Kalda
Fotod: Rannarootsi muuseum

Haapsalu maalilise Tagalahe kaldal asuvas väikeses Rannarootsi muuseumis talletatakse rannarootslaste kirevat ajalugu, mida tutvustab Uppsala Ülikooli kultuurigeograafia professor Göran Hoppe.

Eestis elas oma keele ja kultuuriga tugev rannarootslaste kogukond. Alguse sai see paar tuhat aastat tagasi tulnud laevaehitajatest ja meremeestest, kes sättisid ennast siia sisse ja omandasid põllupidamise, kalastamise ning jahil käimise oskused.

 

Rannarootslased elasid Eesti looderannikul Haapsalust Kurkseni, Naissaarel, Suur- ja Väike-Pakri saarel, Osmussaarel, Vormsil, Hiiumaal ja Ruhnus. Neid piirkondi nimetati kokku Aibolandiks, mis tõlkes tähendab saarerahvamaad. Nad kõnelesid rootsi keeles, ent igal paikkonnal oli oma murrak – see oli justkui nende salakeel, millest võõras kõrv aru ei saanud. Keeleteadlased arvavad, et eestirootslaste murded pärinevad Lõuna-Rootsi aladelt: Kalmari rannikult, Ölandilt, Gotlandilt, Östergötlandilt, aga täpsema vastuse annaksid sellele arheoloogilised väljakaevamised.

Tikitud ajalugu

Juba üle 20 aasta saavad muuseumis igal neljapäeval kokku nn neljapäevamemmed, kelles kõigis on eestirootsi verd. Nad kannavad edasi käsitööpärimust ja pajatavad külastajatele oma lugusid-mälestusi. Ajalukku on memmed end jäädvustanud Rannarootsi muuseumi kuulsaima eksponaadi ehk 20-meetrise rannavaibaga, kuhu on hoole ja armastusega tikitud eestirootslaste pikk ajalugu ning nende elupaigaga seotud huvitavad seigad. Rannavaip on kaunistanud muuseumi 2002. aastast, mil Rootsi kuningapaar selle kohapeal avas.

Oma Rootsi õigus

Erinevalt eestlastest polnud rootslased pärisorjad. Neid ja nende õigusi kaitses Rootsi valitsejate kehtestatud Rootsi õigus. Nad ei pidanud tegema mõisnikele teopäevi, vaid võisid tasuda makse viljas, lihas, nahas, juustus, kuivatatud või soolatud kalas jne. Privileegid tekitasid valitsejates tugevat vastuseisu, kuid rootslased ei allunud. Üks traagilisemaid seiku nende ajaloos oli see, kui tuhatkond hiiurootslast saadeti 1781. aastal välja Ukrainasse.

Rannarootslaste leib

Aastasadu on rannarootslased olnud meisterlikud puupaatide ehitajad – seda kunsti anti edasi põlvest põlve. Igal saarel olid isemoodi paadid. Mõningaid laevamudeleid näeb ka muuseumis, kus uuritakse ja samas ehitatakse traditsioonilisi rannarootslaste puupaate, millest suurim on praegu Ruhnu jaala.

Rannarootslaste leib tuli põhiliselt merest. Osmussaarel harrastati veel omamoodi veelinnujahti ja kõikidel saartel oli oluline hülgepüük. Samas tegeleti ka karjakasvatusega. Eestlastega võrreldes olid neil suured sea- lehma-, lamba- ja kitsekarjad. Peeti kodulinde ja valmistati oskuslikult juustu. Põlluharimine oli kivise pinnase tõttu vaevaline, aga sellegipoolest kasvatati otra, rukist, kaalikat ja hiljem kartulit. Lisaks olid eestirootslased osavad käsitöölised, kes tegid kõik vajaliku riietest kuni püssideni oma kätega. Tublide meresõitjatena käidi kauplemas Soomes ja Rootsis.

Muusika kaigub üle maa

Rannarootslased tõid kaasa oma kultuuri ja igas piirkonnas kanti oma rahvarõivaid. Tegutsesid mängu- ja lauluseltsid, hoiti elus kohalikke traditsioone ja rahvatantse. Mängiti mitmesuguseid pille. Hiiu kannel oli Vormsis armastatud pill juba keskajal – seda oskas ehitada ja mängida iga mees. Paraku sattus ajaloo keerdkäikudes hiiu kannel põlu alla ja vajus enam kui sajandiks unustusse. Pakri saartel mängiti varasest ajast alates torupilli, Noarootsis viiulit ja lõõtspilli.

Eestirootslastel on oma laulu- ja tantsupeo traditsioon. Esimene pidu toimus 1933. aastal Haapsalu piiskopilinnuses ja selle kunstiliseks juhiks oli helilooja Cyrillus Kreek. Nõukogude ajal polnud oma kultuuriga võimalik tegeleda, rahvuslik identiteet tuli maha suruda. Eesti vabanedes said aga võõrast ikkest muidugi vabaks ka eestirootslased. Teine laulu- ja tantsupidu toimus 2013. aastal taas Haapsalu piiskopilinnuses ja järjekorras neljas pidu sealsamas 27. juunil 2020.

Rannarootsi muuseum hoiab au sees pärimusmuusikat, korraldatakse üritusi ja kontserte, uuritakse ja talletatakse muusikapärimust. Inimestel on suur huvi õppida mängima hiiu kannelt.

Haridus ja vaimuvalgus

Rannarootslased olid luterlased, kelle kultuuri ja arengut mõjutasid Rootsist ja Soomest pärit vaimulikud ja misjonärid, kes olid neid õpetama tulnud. Jumalateenistused toimusid rootsi keeles.

Samas on rannarootslastel olnud oluline roll siinse koolihariduse rajajana. Eesti rahvahariduse alusepanijaks oli rootslasest kirikuõpetaja poeg Bengt Gottfried Forselius, kes asutas Risti kirikla juures paiknevas rehetares 1683. aastal esimese rahvakooli. Käivitati Paslepa õpetajate seminar, et koolitada õpetajaid rannarootsi külakoolidele. Rannarootslastel oli Noarootsis Pürksi mõisas oma põllutöökool ja Haapsalus rootsikeelne eragümnaasium, kuhu palgati õpetajad Rootsist ja Soomest. Õppetöö toimus nn kõrgrootsi keeles, mistõttu kohalikud murded hääbusid tasapisi.

Eestirootslased asutasid 1909. aastal oma kultuuri ja hariduse edendamiseks seltsi Rootsi Hariduse Sõbrad, mis tegutseb siiani Stockholmis. Alates 1918. aastast antakse välja ajakirja Kustbon ehk Randlane.

Eestirootslus kestab

Külade nimed Vormsis on siiani rootsikeelsed ja Noarootsis tervitavad külastajaid nii rootsi- kui ka eestikeelsed kohaviidad. Rootslastel oli igal paigal rootsikeelne nimi, mis erines eestlaste omast. Näiteks Hiiumaa on Dagö, Vormsi Ormsö, Ruhnu Runö, Noarootsi Nuckö, kusjuures saar on rootsi keeles „ö“. Kohanimede lõpp „by“ tähendab aga küla.

Eestirootslasi seovad mitmed kodukandi ühingud ja seltsid, antakse välja oma ajakirju. Rootsi rahvusvähemuse keele ja kultuuri säilitamist kaitseb Eestirootslaste Kultuuriomavalitsus. Rahvusnimekirja kuulub üle 500 inimese, kes kannavad rootslust Eestimaal edasi. Eestirootslaste kultuuriloost on ilmunud mitu raamatut. Üks olulisemaid, Carl Russwurmi „Eibofolke ehk rootslased Eestimaa randadel ja Ruhnus“ ilmus esmakordselt saksakeelsena 1855. aastal. Hea ülevaate annavad ka väljaanded „Raamat Eestimaa rootslastest“, „Kuldrannake“, „Hans Pöhl“ jt.

Rannarootslaste elu ja kultuuriga saab täpsemalt tutvuda Rannarootsi muuseumis Haapsalus, Sadama 32 või lehel www.aiboland.ee. Muuseumil on filiaal Ruhnu saarel Korsi talus küürkatusega pikkmajas, mis on kogu maailmas üks viimaseid tervikuna säilinud ruhnurootslaste talukomplekse.

Vaipa kootud ajalugu

Rannarootsi muuseumi tikitud rannavaiba ilmekad pildid jutustavad rannarootslaste ajaloost kuni teise maailmasõjani, mis pillutas tugeva kogukonna laiali kahele poole Läänemerd. Eestist põgenes Rootsi umbes 7000 eestirootslast; need, kes jäid, pidid oma rahvuse maha salgama. Tublid käsitöömemmed talletavad aga praegu tikitava jätkuvaiba sisse eluolu nii Eestis kui ka Rootsis pärast 1940. aastaid. Elu läheb edasi!

Tekst: Kaie Ilves
Fotod: Maie Arro

„Lummav, lummav, lummav,” ütleb elupõline noarootslane Ülle Schönberg Noarootsi ja Nõva kohta, kui palun tal iseloomustada seda kanti kolme sõnaga. Ja tal on tuline õigus.

Nõval ja Noarootsis on kilomeetrite kaupa laulvaid liivasid, rändavad allikad ja rannarootslaste pärandina rootsi-eestikeelsed kohanimed.

Seal on Peraküla 100-aastane munakivitee, mis ehitati selleks, et hõlbustada juurdepääsu Tsaari-Venemaa armee ülisalajasele raadiojaamale, mis võttis vastu merelt kanduvaid sõjalaevade signaale.


Seal on Nõva hongad, müstilised 300-aastased männihiiglased oma korpas koore, keerdus tüvede ja jämedate harali okstega, tuletades meelde, kui pisike kübe on inimlaps ja kui lühike on tema iga.

Nõval on ka Mandri-Eesti vanim puukirik, pisike pühakoda, kus meestele-naistele on erisugused pingid.

Hele liiv laulab Nõval ja Noarootsis peaaegu igal pool, kus vähegi randa on, ja seda on seal palju. Spithami sadama paekaldal saab kiviklibust õnnetorne ehitada või otsida mustjaspruune teravakandilisi bretšakive, mis on iidvanad mälestused ajast, mil kümmekonna kilomeetri kaugusel tabas 475 miljonit aastat tagasi merepõhja kuulus Neugrundi meteoriit. Selliste kivide leidmine pole õnneasi – neid on seal ikka üksjagu. „Silm eristab kohe ära,” ütleb Ülle.

See külluslik kant pakub maailma kõige ilusamaid päikeseloojanguid Peraküla rannas, kus päike kukub otse pihku, ning Uuejõel ja Dirhamis, kust paistab kätte salapärase viikingijumala Odini viimane puhkepaik Osmussaar. Ja nagu sellest poleks veel küll, laiuvad Nõval ja Noarootsis kõige valgusrikkamad, kõrgemad ja samblasemad männimetsad täis mustikaid, vaigulõhna, kukeseeni ja riisikaid.

Kõlab nagu muinaslugu, aga ei ole… või tegelikult on, aga selline, mis on päriselt olemas. Ülle elab selles muinasloos isa poolt teist põlve. „Ma pole kunagi mõelnud, et võiksin elada kusagil mujal. Puhas loodus, privaatsus ja rahu,” kiidab ta. Ja muidugi puhas romantika – rannaroosid, millest vestab ka Raimond Valgre imeilus ballaad, aga Peraküla rannas leidub roose rannaliival rohkem kui peenes kuurordis.

Mis see rannaroos õieti on? Kas see „roos rannaliival” polegi siis üksnes kujund Pärnu ballaadist? „Rannaroos on madal kibuvitsalaadne taim, millel on suuremad õied ja lapikud marjad,” selgitab Ülle. Romantilisi rannaroose, joodirikast merikapsast, pööraselt palju lillat lõhnavat nõmm-liivateed, hiiglaslikku üheksavägist, tervistavat põdrakanepit ja igasuguseid teisi põnevaid tegelasi näitab Ülle juulikuus rannikumatkal, mida ta korraldab juba teist suve. „Aga metsaradadel me ei käi,” ütleb ta, nii et rannikumatka kohta võib öelda ka paljajalu kõndimine laulvatel liivadel – 13 kilomeetrit vee ja liiva piiril.

Ehmatada pole vaja, sest paljajalu sammuma ei pea, kui ei taha. Aga võiks: esiteks on liiv nii peen ja puhas, et pediküüri võib vahele jätta – see lihvib kannad imepehmeks ja siledaks. Teiseks tuleb selleks, et Noarootsi ja Nõva liiv laulma hakkaks, jalad vähemalt korraks lahti võtta ja palja tallaga sellel libistada ehk Ülle sõnutsi luisku teha, muidu lauluhäält kätte ei saa.

Rannikumatk ei olegi tegelikult matk selle surmtõsises mõttes. Esiteks on see kõigile jõukohane, sest kiiret pole. Teiseks on eesmärk pakkuda elamusi, ilu ja hingepidet, mitte keha proovile panna. Retk algab joogaharjutustega ja joogaõpetaja on kogu aeg kaasas. Ehk nagu Ülle lisab: „Me läheme nautima, elamusi saama.”

Kaasa kõnnib ka taimetark, kes teab, kuidas merikapsast salatit teha ja mis ajal täpselt üheksavägise õisi korjata, et neist oleks rohtu üheksa tõve vastu. Kas see hiiglaslik taim aitab siis tõesti üheksa häda puhul? „Küllap aitab, kui oskad tarvitada,” vastab Ülle.

Rannikumatkalt tullakse tagasi koos kotikesega, mis on täis ise korjatud ravimtaimi, aga kindlasti ka teadmistega, mida ja miks loodusest noppida ning suhu pista. „Mullu sõime kadakamarju, need on väga kasulikud,” ütleb Ülle. „Just noored ja toored-rohelised. Tõeline vitamiin, annavad jaksu ja on head liigestele.” Valmis marju võib aga kuivatatult tarvitada liha maitsestamiseks.

Rannikumatka tõsisem eesmärk on põlistada rannarootsi kultuuripärandit, kombeid, elulaadi, vanu legende ja lugusid, mida Ülle vestab, et need inimeste meeles ja mälus kestaksid.

Rootslased rändasid Eesti randadesse ja saartele 13. sajandi lõpus – Noarootsi, nagu nimigi viitab, samuti Vormsile ja Hiiumaale. Need kõik olid rannarootslaste alad. Noarootsist põgenes 1940. aastatel üle mere sadakond rannarootslast, kelle järeltulijad on nüüd leidnud tagasitee.

 

Sidemed nendega on tähtsad, sest nad on rannarootsi identiteedi kandjad. 1988. aastal, kui toimusid esimesed Noarootsi päevad, mäletab Ülle heldimuspisaraid ja harrast pilku üle aastakümnete lõpuks Eestisse pääsenud rannarootslaste silmis: „Paljud mäletasid veel, kuidas tuli põgeneda üle suure vee, ja seda suurt teadmatust uue ees…”

Ülle juhatusel tulevad rannikumatkal järjest välja aja kihid: rannarootslaste aeg ja nõukogude aeg, millest kogu Noarootsi on läbi imbunud. Avaneb Spithami küla rannarootslaste ajal, enne 1940. aastaid, ning siis, kui see oli Nõukogude armee käes (Noarootsi oli piiritsoon). Näeme, missugune on see nüüd, kui uusi suvemaju kerkib nagu seeni pärast vihma.

Rannarootsi ajast jääb rannikumatka teele vana tõrvahaud Spithamis – männi- ja kuusepuust tõrva põletamise koht.

Vene ajal asus Spithamis piirivalvekordon ja raketibaas, millele tasub pilk peale heita. Ülle räägib, kuidas lapsena tuli iga kevad käia Kozlovi mälestussamba juures ning olid piirivalvurite päevad, kus lapsed lugesid luuletusi ja laulsid.

Mälestusmärk püstitati 1951. aastal hukkunud piirivalvurile Mihhail Kozlovile. Tulevahetus puhkes siis, kui Rootsist jõudsid Spithami randa eesti päriolu luurajad, kellele omakorda avati mälestusmärk, ehkki alles 2014. aastal.

Kui matkajad jaksavad, ei pea rännak sugugi Uuejõel lõppema, vaid võib edasi minna Põõsaspeale. Põõsaspea neem – veel üks selle kandi ime – sirutub kitsa kivise seljakuna Osmussaare poole merre ja on terve Põhja-Euroopa üks paremaid veelindude rände jälgimise paiku.

Rannikumatk on suurepärane võimalus avastada vee ja liiva piiri ilma ebameeldivate üllatusteta – uus aeg on toonud uued mured ja üksi rändaja võib sattuda eramaa sildile, mis matka katki lõikab.

Omapäi avastajad-kõndijad võivad aga julgesti valida Perakülast RMK külastuskeskuse juurest algava matkaraja, mis kulgeb mööda tsaariaegset munakiviteed, pöörab mõnusasse männimetsa ja jõuab lõpuks merekaldale. Raja äärde jäävad müstilised kalarikkad tumeda veega metsajärved Veski- ja Tänavjärv, mis on täis tipitud valgeid vesiroose.

Munakiviteed pidi jõuab ka Tantsujärveni, mille ääres asus tsaariarmee rajatud salajane raadiojaam, mille järgi ongi järv nime saanud (jaam on vene keeles nimelt stantsija).

Tekst: Anneli Aken
Fotod: Arvo Tarmula, Silver Raidla, Andres Palm

„Valge Daami” etendusi on Haapsalus mängitud 1937. aastal ja alates 1979. aastast igal suvel: üle 120 etenduse ja 16 eriilmelist lavastust. Kohalik teatrikogukond koos kutseliste külalistega valmistab hoole ja armastusega ette versiooni number 17.

Valgete kummituslike naiste lood on maailmas üsna levinud, erinedes üksteisest nagu ikka inimeste saatused ja nende iseloom. Haapsalu legendi, mida iga kohalik teab ja mida räägitakse tuhandetele turistidele, on kirja pannud Carl Friedrich Wilhelm Russwurm 1861. aastal. Põlvitava naisterahva lugu olevat ta kuulnud ühelt saksa soost Haapsalu kodanikult, nimi Valge Daam võeti kasutusele hiljem.

Kokkupressitud kujul on legend selline: üks toomhärra olevat koorilaulja-poisi riietes naisterahva linnusesse toonud, rikkudes nii jämedalt kloostrikorra järgi elava linnuse seadust, ning karistuseks heidetud noormees vangikongi nälga surema, neiu aga müüriti elusana. Väga õudne lugu, ent rahva mälus millegipärast pigem ilus ja romantiline, sest üks õige armastus ei sure – Haapsalus elab see edasi valge vaimuna.

Mitte tingimata pole tüdruk eesti soost ja kallimaks kanoonik. Näiteks Johanna Enni von zur Mühleni jutustuses (1930) armuvad noor rüütel ja rootsi talutüdruk. Sellele loole toetus Margo Tederi lavastus 2010. aastal.

 

Näidendite autorid on vastavalt ajastule ja loomevabadusele (või selle puudumisele) lähenenud daami teemale ikka väga isemoodi. Teatrilaval on kõige kauem vastu pidanud Paul Kilgase libreto ja selle juurde on ikka ja jälle tagasi tuldud. Aasta oli 1979 ning noored armunud pidid olema ikka mõlemad talurahva seast, sest kirikus ja lossis elas ju ideoloogiliselt sobimatu seltskond. Tol aastal tähistati Haapsalus väga suurejooneliselt linna 700. aastapäeva ja „Haapsalu legendist” sai aja võimalusi arvestades ikka vägev teatritükk. Ilmar Tammuri lavastust mängiti enam kui 10 suve järjest ja imeasja käidi vaatamas üle suure Nõukogude Liidu. Kohalikel olid tekst ja laulud ammu peas, aga ikka tuldi etendust vaatama nagu klubisse. Lavastuse näitejuht, Haapsalu harrastusteatri isa Erich Jaansoo on kavalehtedele kirjutanud viiekohalisi publikunumbreid. 40 aastat hiljem mängiti „Haapsalu legendi” taas ja vahele on mahtunud veel mitu Kilgase tõlgendust.

 

1979. aastast käib naispeategelasega enamasti kaasas Maila nimi, sekka on sattunud Maret või Margareta, aga nimi saatust ei muuda – ikka sattusid nad armastuse kutsel või vaenlaste ees põgenedes kloostrikorra järgi toimetavasse linnusesse. Miks ja kuidas vahele jäädi? Sest kaunis ja jumaliku häälega „kooripoiss“ jäi silma ka sõjasulastele, isegi peapiiskop pole patust puhas. 2013. aastal rahva ette toodud versioonis toodi mängu hoopis Maila armukade õde.

 

Peeter Volkonski andis „Võõra” libretos (2006) foogti tütrele Katharinale hoopis uue ülesande: hoiatada protestandist isa ja katoliiklasest ristiisa läheneva ohu eest. Katharina nägi maaväliste tegelaste abiga ette, et kui inimesed omavahel ära ei lepi, tuleb sõda. Tuligi, see Liivi oma. Jan Kausi näidendis „Südamega läbi müüri” (2016) said ekslev valge vaim ja tema toomhärrast kallim endale uue maise keha rahvateatri näitlejate hulgast. Igavene armastus on vahendite valikul väga leidlik.

Armastuse keemia tõmbab käima muidugi puhas füüsika – ristimiskabeli akende paigutuse ja täiskuu kaunis kokkusattumus. Maarja kabeli ehitamise ja müürimisloo seose kirjutas näitemängu „100 Valget Daami” sisse osavasti Piret Jaaks 2018. aastal.

Teised Haapsalu muistendid ja rahvajutud on jäänud Valge Daami varju.

Ajaloolane Juhan Kreem tutvustas ühel ajalookonverentsil hoopis teistsuguse kummituse lugu.

1535. aastal päev enne jõululaupäeva kirjutas Brandenburgi markkrahvi Wilhelmi kojaülem Meineke von Schierstedt Preisi hertsog Albrechtile (Wilhelmi vennale) Liivimaa poliitilisest olukorrast.

Sealsamas kirjas jutustab kojaülem, et Wilhelm olevat Haapsalu katedraalis olles näinud õudset punase sametiga palistatud valges rüüs naisekuju. Mees kohkus nii, et keeldus edaspidi kirikusse sisenemast.

Olgu see väikeseks isutekitajaks 2021. aasta esietenduse eel. Kirjanik Indrek Hargla ja lavastaja Margo Teder hoolitsevad selle eest, et keegi ei peaks ohkama: „Jälle seesama lugu.”

Vaatamata sellele et Valge Daami lugu on kurb ja karm, toimetab temanimelises suveteatris üks rõõmus ja ühtehoidev seltskond. Proovide ja etenduste ajal on juhtunud nii mõndagi – lõbusat õnneks sadu kordi rohkem kui seda, mida ei tahaks meenutada. Väga meeleolukad on iga lavastuse viimased etendused, kui tehakse üksteisele väikeseid üllatusi. Vahel ei saa publik üldse aru, et midagi on teistmoodi, aga näitlejad ja tehniline tiim on näost kaamed või naerust kõveras. On toredaid apse ja improviseeritud repliike, mis panevad ka vaatajad naerma. Siin on väike valik neist…

Valge või roosa?

Andreas W kirjutatud ja Jarmo Karingu 2003. aastal lavastatud „Legend Valgest Daamist” oli mitmes mõttes eriline ja seda mängiti tavatus kohas – väikeses linnuses.
Kostüümikunstnik Piret Räni ostis Haapsalu linna kaltsupoed tühjaks heegeldatud tekkidest, harutas need lahti ja õmbles uuesti kokku talurahva pihikkleitideks, mütsideks, sääristeks ja seelikuteks.
Peategelane Maila, kelle rollis oli näitleja Karin Rask, pidi nagu paljud teisedki enne ja pärast teda vahetult enne lõppu kibekähku kostüümi vahetama – tõmbama linase aluskleidi ja punase-roosa-kreemikirju pihiku asemele selga kriitvalge ürbi, et Valge Daam paistaks ikka kiiskavalt valge välja. Laupäevasel etendusel otsisid aga valgustehnikud kahuriga seda valget, kuid mida ei olnud, seda ei olnud! Lõpuks peatus valgusvihk roosakal talutüdrukul. Selgus, et kleit, mis muidu oli peidetud ilmumiskoha poodiumi alla, oli pihta pandud vaatamata sellele, et mängupaigas oli ööpäevaringne valve!
Järgmisel päeval jäi Haapsalu politseinikele silma ilmselgelt ebakaines olekus neiu, kelle seljas oli just seesama ebaseaduslikult omandatud pikk kleit. Pühapäevasel etendusel sai publik näha jälle valget daami.

„Püha jumal taevas, sa näed ja ei mürista!”

Nii ütleb piiskop Waldemar, kui selgub, et kloostri reegleid järgivasse linnusesse on sisenenud naine.

2008. aasta suveilmad olid prooviperioodil kõike muud kui kenad ning lavastaja Indrek Pangsepal oli põhjust murelik olla, kuidas tükk küll lavaküpseks saab.

Proove pidi tugeva vihma tõttu järjest edasi lükkama või pooleli jätma. Alles publikuga kontrolletendus õnnestus kuiva jalaga algusest lõpuni läbi teha ning reedel-laupäeval oli ilmataat õhtuti enam-vähem armuline…

Kuni pühapäeval jõudis etendus täpselt selle koha peale, kui tuli ilmsiks, et tallipoisist poistekoori esilauljaks saanud poiss polegi poiss.

Täpselt siis, kui näitleja Juhan Lehepuu oli oma repliigiga maha saanud, kärgatas Haapsalu kohal kõu.

Aitoa suomalaista

Peeter Volkonski loo „Võõras” lavastas 2006. aastal Andres Lepik. Kõrtsistseenides oli igal sakslasel, rootslasel ja eestlasel vähemalt üks repliik ning igal rahvusgrupil oma laulusalm. Aga ainsale soomlasele polnud autor ametlikult rohkem sõnu suhu kirjutanud kui „perkele!” ning sünnipärane soomlasest osatäitja Jari paistis olevat pisut pettunud.
Lavastajalegi tundus, et tegu on ressursi raiskamisega, ning kõrtsilaulu lõppu otsustati siis väikeseks vinjetiks lisada mõned toekad sekundid ehedat soomekeelset sõimu. Pärast esmakordset proovimist teenis osatäitja kaaslastelt kuuma aplausi. Aga hiljem selgus, et Jari on loomult hoopis tasane ja viisakas mees. Selleks et lavalt kostaks räme soomekeelne sõim, pidi Lepik igas proovis mitu minutit pühendama sellele, et näitleja eesti keeles nii-öelda soojaks sõimata.

Pinocchio!

Villu Kangur ja Ilmar Trull kirjutasid 1998. aastal valmis kahetunnise suurteose, mis Hardi Volmeri lavale panduna kandis žanrinimetust „õudne kurbmäng”, aga musta huumori sõpradele oli selle teksti kuulamine puhas nauding. Kõige pikem vaatus oli kolmas, kohtumõistmise vaatus. Järjekorras olid kõige vanema elukutse esindajad, äraandjad rüütlid, pisisulid, hirmus Hiiu kalur…
Kõik patused, kes olid oma karistuse kätte saanud, pidid kuni etenduse lõpuni kükitama lava all. Neil oli seal üheskoos päris lõbus olemine. Vahel unus mõnel mikrofon sisse.
Kui kohtumõistmise järg jõudis lõpuks peategelase Epu kallima Väevalla kätte, ei kostnud tolle suust piinapingil piuksugi.
„See mees on tõesti kõvast puust,” ütles timukas laval lootust kaotades. Seepeale kostis lava alt: „Pinocchio!”

Matsalu linnuparadiis ei ole vaid linnuvaatlejate paradiis. Matsalu on paik madala merelahe ümber, kus hetkeks aeg maha võtta ning kuulata ja vaadata. Niiviisi paljastab Matsalu oma saladuse igaühele, kes siinset linnurikkust avastama on tulnud.

Matsalu Riiklik Looduskaitseala loodi pesitsevate, sulgivate ja läbirändavate lindude kaitseks loodi 1957. aastal ja nimetati 2004. aastal ümber Matsalu rahvuspargiks.

Rändlindude kõrval on Matsalu suurimaks väärtuseks hästi säilinud pool-looduslikud kooslused – madalmurused rannaniidud, lagedad luhad, loopealsed ning puisniidud. Matsalus laiuvad ka Eesti suurimad pillirooväljad. Ligi 500 km2 suurusel kaitsealal jätkub avastamisrõõmu pikaks päevaks või koguni terveks nädalavahetuseks.

VisitEstonia poolt on valminud on Eesti rahvusparke tutvustav brožüür. Vaata lähemalt!

Eesti rahvuspargid

Tekst: Anne Metsis
Fotod: Iloni Imedemaa, Merilin Kaustel-Lehemets

Iloni Imedemaal võib väikese ime leida igas pildis, juhuslikult silmatud esemes või tegevust pakkuvas nurgakeses. Varu ainult aega ja imed sünnivad.

Kodu on kunstnik Ilon Wiklandi raamatutes märgilise tähendusega teema. Tema pliiatsi all hakkab argine lapsetuba elama, tähtpäevad ja kodused peod pakuvad innustust, et neid samamoodi korraldada, ja pereliikmena armastatud lemmikloomi tahaks isegi nunnutada.

Ilonist kui nelja tütre emast, tema pereelust ja loomingulistest sõlmpunktidest annab püsiväljapanek haarava ülevaate. Mustvalged ülesvõtted 1930. aastate Haapsalust panevad vaimusilmas rulluma kujutluspildid omaaegsest idüllilisest kuurortlinnast. Videoklippides elustuvad kunstniku suu läbi mälestused dramaatilisest ülemerereisist ja heatahtlikust vastuvõtust võõra maa kaldal. Paadisõidu tormisel Läänemerel on Ilon meilegi hoomatavaks joonistanud. Eluolu turvalises Rootsis dokumenteerivad helged fotod kunstniku kodust, ateljeedest ja loomingupartneritest, kellest üks oli pikki aastaid lastekirjanik Astrid Lindgren.

Nii mõnigi noor kunstnik saab teada, kui ilmatu pikk on teekond pildi ideest paberraamatu kaante vahele. Kõik etapid ja töövahendid on klaasvitriinis näha. Samuti saab silmitsi seista Iloni originaaljoonistustega. Ja veel – kes meist poleks teinud noores eas katset jäädvustada hariliku pliiatsiga enda või kooliõdede näojooni! Seda tegi Ilon ka. Lisaks kuuluvad tema ampluaasse glamuursed pikkade ripsmetega Hollywoodi diivad. Kunstniku reisidest annavad aga ülevaate värvikad visandid eskiisiplokkides, kus on kujutatud nii põlisrahvast kui ka loodusvaateid.

Igaüks võib olla kunstnik

Selle eest, et meil ikka uusi Iloneid sirguks, hoolitseb juba seitsmendat aastat muuseumi noore kunstniku konkurss. Kui algaastatel valis võitjad välja Ilon Wikland ise, siis nüüd teeb seda asjatundjatest žürii. Kopsakas auhinnafond pärineb endiselt kunstnikult. Aastate jooksul on võitjaid olnud igast Eestimaa nurgast.

Aga kunstnikukätt saab imedemaal proovida igaüks ja ka oma teose kõigile vaatamiseks välja riputada. Teema on igal aastal uus.

Muuseumist lahkudes jääb pihku temaatiline lipukene või ka aasta tagasi esmatrükist ilmunud pisiformaadis raamatuke „Anni uhke uudis”. Illustratsioonid, mis Ilon aastate eest tuttavale Eesti perele kinkis, on siin ärganud uuele elule koos Leelo Tungla luuletustega. Kas Anni saab endale väikese sõbra, keda ta nii väga on endale soovinud?

Kiika katusekambrisse

Muuseumimaja ülakorrusel leiate end korraga suletud ukse ees. Klaasist seina taga paistab kellegi pisut korratu elamine… Muidugi, see on ju Karlssoni katusekamber! „Aga miks sinna sisse ei tohi minna?” küsis üks laps. Ja vastas ise: „Sellepärast, et emad teeksid ju kohe toa korda!”

Ja ennäe, määratu pika diivani padjakatetelt vaatavad vastu Bullerby plikade näod! Bullerby – õnneliku lapsepõlve võrdkuju.

Kas teadsid, et:

* 2004. aastal kinkis Ilon Wikland oma sünnimaale 800 originaalillustratsiooni.

* 2006. aastal avati Haapsalus Kooli tn 5 Ilon Wiklandi galerii.

* Iloni Imedemaa teemakeskus avati 2009. aastal.

* 2014. aastast on keskuses uus renoveeritud galerii püsinäitusega „Olen alati siin. Ilon”.

* Talvehooajal on avatud kolmekorruseline galerii, 50 kohaga kinosaal, näitusesaal, köök ja mängutuba.

* Suvel on õues avatud Mattiase maja ja käsitöökoda, Kadatiir ja Kukli Mukli jäätisekiosk.

* Kooli-, lasteaia- jt gruppide jaoks saab ette tellida pooleteisetunnise muuseumiprogrammi.

* Töötubadest ja üritustest annab täpsema ülevaate koduleht

www.salm.ee/muuseumid/iloni-imedemaa.

* Iloni Imedemaa asub kunstniku lapsepõlvekodu vahetus läheduses ning käigutee kaugusel rannapromenaadist, piiskopilinnusest ja vanalinnast.

Läänemaal on kaks omanäolist ja huvitavat saart – Vormsi ja Osmussaar. Tutvu saarte ajaloo ning puhkamisvõimalustega!

Tekst: Kaire Reiljan
Fotod: Silver Raidla, Arvo Tarmula, Vendo Jugapuu, Julia Kivelä, Merilin Kaustel-Lehemets, Rita Helisma

Haapsalu on nagu unest ärganud Okasroosike, kes on õitsele puhkenud. Vanalinna puitpitsilisi maju korrastatakse ning unistel vonklevatel tänavatel uidates kandub ninna mere- ja lillelõhn. Lisades sellele Valge Daami, kes ilmutab end augustiöödel ja jutustab igavesest armastusest, võib Haapsalut ka romantikalinnaks pidada.

Haapsalu on ajast aega vastu võtnud kuninglikke kõrgusi ja vaimuhiiglasi, olnud suveparadiisiks külalistele nii idast ja läänest kui ka põhjast ja lõunast.

 

Linnaga tutvumist on hea alustada vanimast ja kuulsaimast vaatamisväärsusest — piiskopilinnusest. Millal seda ehitama hakati, ei tea keegi, aga 1279. aastal valmis toomkirik ja Haapsalu sai linnaõigused. Haapsalu oli keskajal pealinn, kust valitseti 300 aastat (1559. aastani) kirikuriiki, Saare-Lääne piiskopkonda.

Linnust on aastasadade jooksul juurde ja ümber ehitatud. 16. sajandi alguseks sai selle ringmüür oma praeguse pikkuse – 803 meetrit. Nii on piiskopilinnus oma territooriumilt üks suuremaid Eestis. Kuidas keskajal linnuses elati, saab teada nn väikesesse linnusesse rajatud muuseumist. Kindlasti tasub tõusta mööda müüritreppe vaateplatvormile, kus saab linnusele ja ümbritsevale pilgu heita. 38 meetri kõrgusesse vaatetorni küll enam ei pääse, aga iga veerand tunni järel kuuleb vahitorni kirikukellade lööke ja keskpäeval rõõmustavat kellamängu.

Omaette vaatamisväärsus on piiskopilinnuses asuv Baltimaade suurim ühelöövine toomkirik, millel on suurepärane akustika – hääl kajab seal lausa 12 sekundit! Veelgi kuulsam on see aga oma kummituse, augusti täiskuuöödel ristimiskabeli aknale ilmuva valge naisekuju ehk Valge Daami tõttu. Legendi järgi olevat üks tütarlaps kloostriseaduste rikkumise tõttu ristimiskabeli seina sisse müüritud ja tema end kabeliaknal ilmutabki. Koos Valge Daami ilmumisega algab Haapsalus Valge Daami aeg, mil linn täitub kontsertidega ja õhtuti saab vaadata vabaõhuetendust Valge Daami legendist.

Linnuseõu ehk lossipark on linlaste üks armastatumaid puhkekohti ja kultuuriürituste korraldamise paik. Karl Artur Hunniuse algatusel hakati 19. sajandi keskpaigas paarsada aastat karjamaana kasutatud lossivaremetesse parki rajama. Laste lemmikuks on aga vallikraavi peidetud keskajahõnguline mänguväljak.

Piiskopilinnust ümbritsevat parki nimetatakse Krahviaiaks, mis 19. sajandil kujundati suureks kaarsildade, paviljonide ja paistiikidega pargiks. Krahviaed kuulus krahv Breven De la Gardie suvelossi juurde. Nüüdseks taastatud Krahviaia paviljon kannab kunstnik Ants Laikmaa nime, kes võitles omal ajal selle eest, et tervet aeda kruntideks ei müüdaks.

1830. aastal ehitatud De la Gardie suvelossis peatusid 19. sajandil Haapsalu külastanud Vene tsaarid ja nende pereliikmed. Pärast ümberehitust 1926. aastal asus hoones Läänemaa haigla ja praegu on seal hooldekodu.

Linnuse peaväravast väljudes jõuame Lossiplatsile, kunagisele turuplatsile, kust saavad alguse Haapsalu vanimad tänavad, nagu Kooli, Jaani ja Saksa tänav (praegu Linda). Lossiplatsi ümber on väärikaid hooneid. Linnuse kõrval asuvas kunagises hotellis St. Peterburg kees Haapsalu seltskonnaelu ja väidetavalt näidati just seal esmakordselt linnas kino. Pärast teist maailmasõda sai hotellist kultuurimaja ja hiljem tegutses seal muusikakool.

St. Peterburgiga konkureeris teisel pool lossipatsi asunud hotell Salong, mis põles 20. sajandi alguses maha. Selle asemele kerkis silikaattellistest kaubamaja, kus praegu asub politseijaoskond.

Lossiplatsi servas on veel üks auväärne maja, mida kohalikud nimetavad vanaks apteegiks. Apteek tegutses seal 19. sajandi teisest poolest alates, ent enne seda kasutasid hoonet pastorid. Toona oli ilmselt tegemist linna ühe uhkema majaga, sest kuidas muidu oleks seal peatanud linna külastanud Vene tsaar Aleksander I. Nüüd on maja kunstihuviliste laste ja kunstikooli päralt.

Lossiplatsi servas on mälestusmärk Vabadussõjas langenud läänlastele. Esimest korda püstitati Voldemar Melliku (Melniku) kavandatud mälestusmärk 1924. aastal. Nõukogude okupatsiooni ajal õhku lastud mälestussammas taastati 1994. aastal.

Lossiplatsi servas asuva pargi sügavusest leiab Haapsalu vana raekoja. 1664. aastal kinkis Magnus Gabriel De la Gardie Haapsalu raele turu äärde krundi ja raha uue raekoja ehitamiseks. Praegu polegi teada, kuhu see raekoda ehitati ja kas see üldse valmis sai. Praegune baroksete joontega raekoda valmis 1775. aastal. Haapsalu linna juhiti raekojast 1944. aastani, 1950. aastast asub siin muuseum. Välisukse kohal on barokkstiilis 13. sajandist pärit Haapsalu linnavapp — piiskopkonna kaitsepühaku evangelist Johannese sümbolina must kotkas ja võimu sümboliseeriv punane linnus kuldsel põhjal.

Muuseumi ukse ees on Lembit Põllu loodud monument Haapsalu kunagisele linnapeale Hans Alverile, kes tegutses oma ametiajal 1920. aastate lõpust kuni okupatsiooniajani selle nimel, et Haapsalust saaks euroopalik kuurort.

Kooli tänaval vana raekoja taga asub linna vanuselt teine ehitis ─ Jaani kirik. Kui tavapäraselt ehitati kirikud ida-läänesuunalisena, siis Jaani kirik on põhja-lõunasuunaline. Erandi põhjuseks võib olla see, 15. sajandist pärit hoone oli algselt kaubaait. Haapsalu esimese luterliku Nikolai kirikuna on Jaani kirikut esmamainitud 1524. aastal. Kirikus on uhke barokne viie meetri kõrgune kivialtar 1630. aastast, mille on valmistanud Haapsalu kiviraidur Joachim Winter.

Kooli ja Linda tänava nurgal kirikust üle tee on kahekordse hoone seinal eesti- ja armeeniakeelne mälestustahvel Hedvig Büllile. Ta oli Haapsalust pärit misjonär, kes võttis pärast 1915. aasta türklaste genotsiidi armeenlaste vastu oma hoole alla orvuks jäänud armeenia lapsi.

Maja ise on nüüd laste päralt ─ siin tegutseb Astrid Lindgreni raamatute illustraatorina maailmakuulsaks saanud Ilon Wiklandile pühendatud teemakeskus Iloni Imedemaa. Esimese korruse galeriis on näha nii Wiklandi illustratsioone kui ka tema varase nooruspõlve joonistusi. Teisel korrusel asub näitusesaal ja kolmandal laste mängutuba koos Bullerby köögi ja Karlssoni toaga. Mööda Linda tänavat mere poole liikudes leiame järgmiselt ristmikult väikese kollase maja, Ilon Wiklandi lapsepõlvekodu. Siin, vanaema ja vanaisa juures, veetis kunstnik oma lapsepõlve, mille mälestusena on Haapsalu motiivid kandunud ka tema illustratsioonidesse. Wikland ise on öelnud, et ta võiks terve Haapsalu üles joonistada. Haapsalust saatsid vanavanemad 14-aastase Iloni põgenikelaevaga Rootsi, kus ta alustas 1954. aastal juhuse tahtel kirjanik Lindgreniga koostööd, mis on rõõmustanud miljoneid lapsi üle maailma.

Ilon Wiklandi lapsepõlvekodust üle tee on teinegi Haapsalule oluline hoone – Peetri maja. Seal, toona kohtufoogt Jencenile kuuluvas majas, olevat 1715. aastal peatunud Vene tsaar Peeter I. Legendi järgi olevat tulnud Peetri saabumine Jencenile üllatusena. Kuna kohtufoogt oli parasjagu tsaari saabudes majakatust parandanud, roninud ka Peeter katusele majaomanikuga juttu puhuma.

Haapsalu suvituselu kunagine keskus – promenaad – algab Aafrika rannaga. Enam ei teatagi, kas see oli madal ja soe merevesi või hoopis sinakasmust meremuda, mis sellele rannale nime andis. See oli aga oma basseini ja vettehüppetorniga kunagi linna tähtsaim supelrand, kuhu olid laste rõõmuks paigaldatud Roman Haavamäe puuskulptuurid Krokodill, Marabu, Miki-Hiir ja teised. Kuna Lääne-Eestis maa jätkuvalt kerkib, on meri Aafrika rannas suplemiseks liiga madal, lapsed aga armastavad randa ikka, sest sinna on rajatud kena mänguväljak. Aafrika rand köidab ka linnuvaatlejaid, kelle tarbeks on sinna püstitatud linnuvaatlustorn.

Aafrika rand läheb sujuvalt üle promenaadiks ehk mereäärseks jalutusteeks, mida hakati Haapsalu mudaravi algataja Carl Abraham Hunniuse ja apteekrist linnapea Leopold Bergfeldti idee järgi rajama 1831. aastal. Promenaad ehitati merre — seda täideti ja kallas kindlustati veetõusu kaitseks. Promenaad on olnud Haapsalu keskuseks, kus 19. sajandi lõpul promeneeris Peterburi kõrgkiht, kahe maailmasõja vahelisel ajal aga Eesti ja Põhjamaade poliitikud, majandustegelased, näitlejad, kirjanikud, kunstnikud ja teised puhkajad-suvitajad.

1920.–1930. aastatel tegutsenud Haapsalu Kaunistamise Seltsi eestvõttel paigutati promenaadile Roman Haavamäe loodud monumendid Haapsalus koolis käinud helilooja Rudolf Tobiasele ja mudaravile aluse pannud doktor Carl Abraham Hunniusele. Kuulus on Haavamäe loodud päikesekell, mis paneb sõnadega „Nii kaob inimelu aja lõpmatusse ringkäiku“ meid mõtlema elu ja aja käigu üle. Kella aga päikesekella järgi õigeks panna ei tasu, sest see näitab kohalikku Haapsalu aega.

Algselt Roman Haavamäe loodud on ka meres ilutsev jääkaruskulptuur. Puust jääkaru olevat punaväelased 1940. aastatel küttepuudeks saaginud, ent kui promenaadi 2010. aastal renoveeriti, sai merre uus jääkaru – sedapuhku plastist, mis valmis Haapsalu kunstikooli õpetajate juhendamisel. Kõige uuem monument promenaadil on Armeeniast toodud püha kivi hatškar, mille armeenlased püstitasid misjonär Hedvig Bülli mälestuseks.

Promenaadil jalutades tuleks tähelepanu pöörata Haapsalu traditsioonilistele valgetele pinkidele. Enamik neist on paigaldatud kellegi mälestuseks, auks või kingituseks. Kellele ja mille puhul, viitab seljatoel olev plaat.

Mööda promenaadi jalutades jõuab kuursaali ja kõlakojani. Kuursaali projekt telliti 1897. aastal Eestimaa kubermangu arhitektilt Rudolf Otto Knüpferilt ja kaks aastat hiljem oligi puitpitsiline kuursaal valmis. Seal on suverestoran, kus saab elavat muusikat kuulata ja tantsida. Romantikat lisavad kuursaalile 1932. aastal kummalegi poole paigutatud Haavamäe dekoratiivsed merre viivad jalgtrepid ja 2000. aastate alguses rajatud roosiaed.

Suur-Promenaad läheb üle Šokolaadi promenaadiks, mille alguses oli kohvik, kus müüdi kuuma šokolaadijooki. Šokolaadi promenaadil kohe Haapsalu neuroloogilise rehabilitatsioonikeskuse juures asub Tšaikovski pink. Helilooja Pjotr Tšaikovski puhkas koos kahe vennaga Haapsalus 1867. aasta suvel ja kirjutas siin oma esimest ooperit „Vojevood”. Haapsalule on ta kirjutanud ka klaveripalade tsükli „Mälestusi Haapsalust.“ Tšaikovski 100. sünniaastapäevaks valmistas skulptor Roman Haavamägi 1940. aastal kivipingi, mis paigutati kohta, kus heliloojale meeldis päikesetõusu vaadata. Pingi seljatoele jäädvustas kunstnik rahvaviisi „Kallis Mari “ algusnoodid. Legendi järgi oli Tšaikovski seda viisi kuulnud Haapsalu lähedal Paralepa metsas jalutades ja see hakkas talle nii meeldima, et ta põimis selle oma VI sümfoonia teise ossa.

Üks Haapsalu pärlitest on ka raudteejaam. 1906. aastal valminud jaamahoone oli tol ajal pikima katusealuse perrooniga (216 meetrit) raudteejaam kogu Põhja-Euroopas. Uhke jaamahoone ehitati Haapsalu suvekülalistele, eriti tsaariperekonna liikmetele mõeldes. Ajaloo keerdkäikude tõttu juhtus aga nii, et ükski tsaariperekonna liige Haapsalu raudteejaama oma silmaga näinud ei ole. Nüüd ei sõida Haapsallu enam rongid, aga raudteejaamas asub raudtee- ja sidemuuseum ning muuseumieksponaadid on ka rööbastel seisvad vedurid-vagunid. Haapsallased loodavad, et ühel ilusal päeval saabub Haapsallu taas rong.

Tekst: Kaie Ilves
Fotod: Meeme Veisson

Vormsi on suuruselt Eesti neljas saar Muhu, Hiiu- ja Saaremaa järel ja see kerkis merest iidammu, umbes 3000 aasta eest.

Esimesed elanikud olid rootslased. „Asustust võiks lugeda umbes alates 1206. aastast, kui Lundi piiskop Andreas saatis saarele esimesed talupered Ölandilt,” ütleb Vormsi vallavanem Ene Sarapuu. 1944. aastani elasidki seal peamiselt Rootsi kalurite ja põlluharijate järeltulijad. Aastal 1934 oli Vormsil 2500 elanikku, 2400 neist rootslased. Nimi tuleneb Ormsö’st, mis tähendab rootsi keeles ussisaaart.

 

Just selle nime all mainivad Vormsit vanad kirikuraamatud. Vingerdajate kohta ütleb Ene aga, et neid on seal Harju keskmiselt ja polegi teada, miks saarel selline pelutav nimi on. Tõsi, Vormsil on palju kive ja roomajaile loomuldasa ju meeldib end kivide vahel päikese käes soojendada. „Nii et kes siin kunagi randus, võis arvata, et usse ongi saarel palju,” ütleb Ene.

Kui veab, siis võib ussisaarel kohata hoopis eesti muinasjuttude müütilist olendit vaskussi, jalutut sisalikku, kes on ohutu, haruldane ja kaitse all. Vormsi on isegi natuke nagu vaskuss – salapärane pühaku kaitse all olev vaikusesaar, mis muudab kuju ja nägu, kus mõnikord vilksatab ürgminevik.

„Vormsi kõige ilusam koht on Püha Olavi kirik ja vana rõngasristidega surnuaed,” ütleb Jonne Bergren, kes pidas kümmekond aastat Vormsis saarevahi ametit ja kelle suguvõsa juured saarel ulatuvad sajandite taha, aastasse 1700. Ema oli eestlane, pärit Albust, isa aga rannarootslaste perest. „Kodune keel oli meil eesti keel,” ütleb Jonne. Isaema põgenes üle mere Rootsi ja on maetud sinna. „Nii need saatused olid,” lisab ta.

Aastatel 1943–44 lahkusid saarelt peaaegu kõik elanikud, üle 2000 inimese asus elama Rootsi või mujale läände. Saar jäi üsna tühjaks. 700 aastat kestnud rannarootslaste aeg ussisaarel oli lõppenud, aga elu läks edasi. Nüüd elab Vormsil kümmekond ehtsate rannarootslaste järeltulijat, kellega Jonne on koos kasvanud ja koolis käinud. Vormsi roostipäraste kohanimede peale aga ei hakanud isegi Nõukogude võim – nimesid tõlkima ei hakatud, lihtsalt y nime lõpus asendus i-ga.

„Kas kujutate end ette kusagil mujal elamas?” pärin Jonnelt. „Ei kujuta ausalt öelda,” tuleb kiire vastus. Paar talve on ta töö pärast mandril korteris olnud. Aga ühtegi oma ligi 70 kevadest, suvest ega sügisest pole ta mandril veetnud. Ta elab oma sünnikodus Norrbys ja temas igritsevale põlvkondade pikkusele ustavusele saare vastu pole ajahammas peale hakanud.

21. sajandi suve- ja talve Vormsi on nagu öö ja päev. Saare hingekirjas on 400 elanikku, kellest pool on nagu rändlinnud – septembriks pakivad nad oma kodinad kokku ja lahkuvad. Vormsi statistiline neli inimest ruutkilomeetri kohta kahaneb poole jagu.

Norrbys loeb Jonne ühe käe sõrmedel kokku üks, kaks, kolm, neli, viis suitsu, suurem jagu üksikud inimesed. Rannarootslaste järeltulijad said küll uue aja alguses oma maa tagasi ja ehitasid ussisaarele majad. Neist järgmine põlvkond aga müüb pigem maad-majad maha. „Neid ei seo saarega enam midagi peale selle, et siin on olnud vanavanemate kodu. Pidepunkti ei ole,” ütleb Jonne. Aga ega majad siis tühjaks jää. Tulevad teised, kuigi ainult heledaks suveks, et siis kaduda, nagu poleks neid olnudki, ja väike saar vajub unne.

21. sajandi Vormsi on kõige suurem ehk ühel päeval aastas – 29. juulil, unenäolisel kesksuvel, kui kevadet ei mäleta enam keegi ja talve poleks kunagi nagu olnudki. 29. juuli on väga tähtis päev – olavipäev, kui saarele tuleb kokku rahvast üle terve maailma, nii rannarootslaste järeltulijad kui ka niisama rahvas, mitusada inimest, seega tunduvalt rohkem kui saarel talve- ja suveelanikke kokku. Ah et miks? Eks ikka püha Olavi, mere-, kala- ja kaupmeeste kaitsepühaku auks.

Vormsi Püha Olavi kirik on üle 800 aasta vana.

Ukse kohalt põrnitseb sisseastujat pisike värviline puust Olav ise.

Kirikuaias on iidne päikesekell, mis näitab aega minuti täpsusega.

Pühaku nimepäeva tähistavad vormsilased 1990. aastast jumalateenistusega ja loengute ning kontsertidega saare eri paigus. Kirikuaias saab suppi ja Sviby talumuuseumis kohvi–kooki.

„Ükski aasta pole vahele jäänud ja ei jää seegi,” on Jonne rahul.
Olavipäev tuleb nagu ikka, mis siis, et saar ise muutub.

Vormsi üks müstilisemaid paiku on rõngas- ehk päikeseristidega surnuaed – maailma üks suuremaid oma 330 päikeseristiga. Osa viltu vajunud ja pooleldi maasse neeldunud, seisavad nad seal oma sajanditevanuses rahus – dateeritud on need aastatel 1743–1923. Ristid tehti ise, kiviraiumistöökoda saarel polnud. Surnuaia lõikab pooleks tee nagu ajajoon – uuem osa põhja ja vanem, päikeseristidega lõuna pool. Jonne käib surnuaial iga paari kuu tagant, aga mitte selleks, et hardas rahus kultuuripärandit imetleda. Põlise ussisaarlasena on tal privileeg käia kalmistul tarbe pärast – suguvõsa hauad on seal.

Tihemini kui kalmistule satub Jonne Hullosse, kus näeb ka talvel teisi inimesi. Norbbys naljalt ei näe, seal pole möödasõitjaidki. Hullos aga on pood, tohtripunkt, vallamaja ja kool. Kui küsida, kuhu ta külalise Vormsil esimesena viiks, vastab Jonne, et teeks saarele ringi peale, aga oleneb, kust äärest hakata. Ka Ene ütleb sama: „Oleneb, mis pidi minna.”

Mis nende suundadega siis õigupoolest on?

Kui Vormsit ülevalt vaadata, siis joonistab tee saarele kaheksa ehk lõpmatuse märgi, nii et ussisaar on nagu killuke lõpmatust keset merd. Tee teeb kaks looget ning jagab Vormsi lääne- ja idaringiks. Lääne pool elanud varem rikkad – laevaomanikud ja meremehed, ida pool kalurid ja vaesem rahvas.

Praegu ei ole vahet. Jonne koduküla Norrby ja Ene koduküla Rälby asuvad mõlemad idaringil. Norrbys pole kunagi olnud kõrtsi, aga on olnud kool. Rälby asustasid kunagi Tallinnast välja saadetud rootslased, nii et Ene, kes suunati pärast ülikooli 1978. aastal mandrilt Vormsile agronoomiks, sobib mustrisse hästi. Oli maikuu, tohutu udu, parvlaev ei sõitnud ja Rohuküla sadamas tuli oodata mitu päeva, et  kohale saaks. Saare värk, aga mandrile tagasi pole ta tahtnud. Miks peakski? „Väike küll, aga kõik on olemas,” ütleb ta.

Aga sõidetagu mis pidi tahes, Vormsi pärl on kaitsealune Saxby paerand, mis on sile nagu laudpõrand, löö või simmikingades tantsu. Saxby rannavallil kasvab merikapsas ja avastamist ootavad ürgloomade kivistunud siiruviirulised kojad. Üle mere paistab Harilaid.

27 meetri kõrgune Saxby majakas paigaldati 1864. aastal – see toodi Inglismaalt tükkidena Vormsile ja pandi seal kokku. Üsna varsti aga sai selgeks, et see on liiga madal ja tuleb kõrgemaks teha. 1871. aastast näitab see meremeestele tuld 27 meetri kõrguselt. Suvel pääseb ka tuletorni tippu, torn on avatud.

Hullo ja Suuremõisa vahelt keerab metsa 1,7 kilomeetri pikkune Allika matkarada, mis viib, nagu nimigi ütleb, mitme eriilmelise allikani, suurem neist Suurallikas. Lubjakünka allikal ehk Raviallikal pole lehtrit, sest veest settib lubi, millest moodustub hoopis pisike küngas. Seda tüüpi allikad on Euroopas ja mujalgi maailmas üliharuldased.

Rumpo külast algab 4 kilomeetri pikkune matkarada Rumpo ninasse, mis ulatub kitsa siiluna kaugele merre. Ninast paistab Sviby sadam, ilusa ilmaga Rohuküla ja Hiiumaa ning Rohuküla vahet kündvad parvlaevad.

Küsimusele, mis on saare kõige ilusam paik, jääb Ene vastuse võlgu. Vormsil on igal pool ilus, igal asjal on oma võlu, kui õige nurga alt vaadata. „Mina ütleksin, et tulge, vaatame koos, ja siis saate ise otsustada, mis on kõige ilusam,” ütleb ta.

Tekst: Anne Metsis
Fotod: Johannes Arro/Arro&Co

Haapsalu on juba Tšaikovski aegadest pakkunud loomeinimestele võimalust eralduda vaikusesse ja kogeda lennukaid inspiratsioonihetki. Siin tegutsev keraamik Liisu Arro hindab mõlemat.

Tšaikovski pingi naabruses asuvast valges raamistuses akendega laimikollasest majast ei saa seda silmitsemata mööduda. See 1990. aastatel lagunemisest päästetud puitelamu on üks esimesi kaunitare, kes on Haapsalu promenaadi idülli kujundanud. Maja restaureerisid vundamendikividest alates praeguse majaperenaise Liisu maalikunstnikest ema-isa Epp Kokamägi ning Jaak Arro.

Liisust sai haapsallanna kümme aastat tagasi, kui vanemad Tõstamaale kolisid. Sama kaua peab ta end siinseks kunstnikuks, täpsemalt keraamikuks ehk tarbekunstnikuks. Tema juhitava keraamikaettevõtte Arro Porcelain lauanõude kollektsioonid on aga tuntud ka väljaspool Eestit.

Inspiratsioon verandaakende taga

Hooviserva püstitatud endises isa maaliateljees on nüüd koha leidnud savikastid, põletusahi ja potikeder, millel vormuvad Liisu vaasid ja vaagnad, taldrikud ja tassid. Portselannõud on sama haprad kui neile nõtkeid joonistusi kandva autori tundlikud sõrmed. Ta on isuäratava värviglasuuriga tarbenõudest loonud hurmava esteetika, mida rõhutavad ka videokunstnikust venna Johannes Arro filmitud klipid ettevõtte kodulehel.

Inspiratsioon tuleb siitsamast: aastaaegade vaheldumine verandaakende taga, lopsakas lilleaed, luiged, kosklad ja kajakad peaegu aiavärava alla loksuvast Tagalahest… Siinse majapidamise kõige iseloomulikumad sulelised on vesikanad, oma aeda pole kanakuuti vajagi!

 Isa Jaagu maalitud vesikana on Liisu paigutanud ka vaasile. Vaas on osa uusimast seeriast, millega Arro Portselan on võtnud südameasjaks jäädvustada kogu Kokamäe-Arro kunstnike dünastia liikmete käekiri. Portselanist taldrikutel, kruusidel ja kaanega toosidel on koha leidnud emapoolse vanaema Imbi Linnu maal pilvikutega kasemetsast ja vanaisa Luulik Kokamäe visandimappides varjul olnud sketšid naisaktidest. Ema Epp Kokamäe maal „Valge Daam”, mis valmis renoveeritud Haapsalu piiskopilinnuse muuseumi avamiseks, on igati teemakohane ka portselanil.

Suvise päikesekulla igatsus

Linnusele on pühendatud omaette seeria, kus elustuvad 18. sajandi graafilised pildid. Algupärandi autoriteks on Hollandi kujurist arhitekt Arent Passer ning baltisaksa kujur ja joonistaja Wilhelm Siegfried Stavenhagen, kes jäädvustasid oma rännakutel Eesti maastikke ja linnavaateid. Stavenhageni 1867. aastast pärit gravüüri Haapsalu linnuse varemetest saab vaadelda portselanist karbi kaanel.

Kes ei ootaks Haapsalu suve, mis meelitab igast kandist rahvast kokku! Liisu eelmine kollektsioon „Talveöö unenägu” sündiski igatsusest suvevärvide, -helide ja -lõhnade järele. Taldrikutel leidsid koha linnud, munad, suled ja neil on palju kuldset pinda, mis peaks veidigi korvama iga-aastast igatsust suvise päikesekulla järele.

Hooaja saabudes avab linna peatänaval uksed Epp Maria Galerii, mille ülakorrusel on ootamas kaks külaliskorterit. Eksklusiivses majutuses valitsev lopsaka ilu pillerkaar on õe Anni Arro sisekujundus. Koka ja kokaraamatute autorina tuntud Anni on siia kogunud kogu pere loomingu: isa puulõiketehnikas mööbli, ema maalid, Liisu keraamika ja Johannese fotod.

Neile, kel soov suurte keskuste kärast viivuks põgeneda, avatakse toauks ka hooajavälisel ajal.

Tekst: Tiina Lang
Fotod: Merilin Kaustel-Lehemets

Nõval jääb rootsipunase pritsumaja ja hosteli vahele üks majake, kus jagatakse asjatundlikku teavet ja tehakse ehedat rukkileiba. See on väikeettevõtja Merike Väli suvine infokohvik ja leivakoda Nõva Break.

Kui leivad on parasjagu ahjus, ahvatleb küpsetamislõhn teelist korraks rajalt kõrvale astuma. Kasvõi uudishimust. Ühtegi huvilist Merike ukse taha ei jäta, kui ta ise kohal on. Ta serveerib teed või kohvi, kui matkarajalt naasvad seljakotirändurid, jalgratturid või ka tuuritavad autoturistid turgutust vajavad. Kõik on oodatud. Isegi siis, kui väikeses pagarikojas lendleb pisut jahutolmu ajal, mil Merike käsitsi hiigelpotis leivatainast sõtkub. Mõnele küsimusele saab ta ikka vastata ja samas näeb külaline ehedat rukkileivategu. Merike valmistab leiba esiemade pärandi ja traditsioonide järgi, lihtsalt retsept on tal oma maitsele sobilikuks kohandanud.

Kellele must käsitööleib meeldib, see teab, et maitse võib ühel või teisel olla vägagi erinev, aga mõni on iseäranis hea. Naudidki paljast leivakääru. Lõikad pätsist ühe, seejärel teise viilu ja mõtled isukalt kolmandalegi.

Leib on elav asi

Selleks et teha niisugust leiba, mille maitse salvestub meeltesse, on vaja tunda selle hingeelu. Ilma liialduseta! „Leib on elus asi,“ ütleb Merike, kes on leiva valmistamisega seonduvat uurinud sellest ajast peale, mil nad abikaasaga Nõvale elamise ostsid, seega oma tosin aastat. „Mõte oli maal elama hakata, mistõttu õppisin leivateo ära,“ selgitab ta. „Võtsin üle teiste kogemusi ja kasutasin järjepidevalt omi.“ Lisaks käis kokakoolis, et leivakoolitustel asjatundjana teadmisi jagada. „Tahan veel uusi meetodeid ja retsepte proovida – leivamaailm on nii suur.“

Merike ei mõõda grammipealt ainekoguseid, vaid lähtub paljuski sisetundest ja juuretise hapususest. Küll on ta veendunud, et kui oled ise pinges ja stressis, siis kaotab leib maitse ja läheb tuimaks. „Öösel leiba tehes kuulan head muusikat, palvetan, mõtlen armastusega leiva sööjatele, soovides, et neil oleks tervist, rahu, rõõmu ja kordaminekuid,“ ütleb ta. Sellest ka leivakoja bränditoote nimi – Hea tuju leib. Lisaks on leivas ohtralt seemneid, mis sisaldavad õnnetunnet tekitavaid kasulikke aineid.

17 tundi tööd

Leivategu on füüsiliselt raske, kurnates käsi ja randmeid, kuid Merike ei taha kasutada elektrilist tainasegajat – tema arvates ei mõju see leiva maitsele hästi. Teadlikult hoidub ta ka laiast sortimendist. „Mulle piisab mõnest sordist. Kui ma ei jaksa enam käsitsi tainast teha, siis lihtsalt ei tee, aga praegu tunnen, et veel jaksan.“

Ühele leivateole kulub koos juuretise kääritamise, vormis kerkimise ja ahjus küpsemisega 17 tundi!

„Mul on suur vana ahi, aga leiba küpsetab hästi,“ on Merike tänulik kohalikule ettevõtjale Aivar Orustele, kes selle talle paari aasta eest kinkis ja soovitas hakata rohkem leiba tegema. Osta ja tellida saab leiba peale leivakoja ka Nõva toidupoest ja Läänemaa OTTi Haapsalu turult neljapäeviti.

Leivale lisaks on Merikesel muudki ettevõtmised. Kolm suve tagasi asus ta välja selgitama, mida Nõvale saabujad seal õigupoolest näha ja teha tahaksid.

Inimesi igast ilmakaarest

Merike on elanud perega pikalt välismaal, muu hulgas kuus aastat Brüsselis, enne kui Nõvale koliti. Nüüdseks on ta kodukanti põhjalikult tundma õppinud, peamiselt koos kohalike matkajuhtidega looduses matkates. Nõva fännina tahab ta oma kogemusi ja teadmisi turismiinfo teenuse vahendusel teistelegi jagada: „Inimesed tulevad ümbruse kohta küsima ja tahavad suhelda.“ Ning Merike annab heal meelel soovitusi.

Põhiliselt tulevad Nõva kanti uudistama jalgratturid, aga jagub ka autoturiste. Huvi pärast kogus Merike esimesel tegutsemisaastal ka infot turistide päritolu kohta. Näiteks selgus, et augustis käis seal inimesi 23 riigist… ja seejärel ta loobus statistikast. „Nõva on vägagi külastatav piirkond,“ tõdeb ta, „suhtlus on intensiivne, aga samas äge – teemasid on seinast seina.“ Kaasatud ka Merikese pereliikmed, kes räägivad mitut võõrkeelt.

Koduselt hubases infopunktist leivakojas saavad kõik maitsta tema musta käsitööleiba, mis ootab koos karulauguvõiga laua peal. Vahel kaovad viilud sekunditega. „Tahangi musta leiba tutvustada. See on juba aastaid mu eesmärk olnud, ka siis, kui elasime Brüsselis.“ Belgias märkas ta, et Eesti leib köitis mitmest rahvusest inimesi, sest musta leiba Euroopa ju ei tunne. Nii on tal soov korraldada ka ingliskeelseid juuretisleiva õpitubasid.

Uneaega peaaegu polegi

Suvel küpsetab Merike turistide rõõmuks veel plaadikooke, milleks vajalikke marju saab korjata metsast või oma aiast. Valikus on ka keeks „Maria Catharina“, mille retsept on inspireeritud Eesti Rahva Muuseumist leitud laevahukuloost Nõva juures. 1819. aastal läinud siinsetes vetes põhja Taani kaubalaev „Maria Catharina“, mille lastiks olid sidrunid, ploomid ja rosinad ning ilmselt ka rumm. Merike kasutabki oma retseptis rummiga immutatud puuvilju, mis annab keeksile mahlasuse ja säilivuse. Vahel sõidetakse kohale just nimelt selle keeksi pärast!

 „Inimeste üllatamine maitsetega ja lahke võõrustamine on asjad, mille nimel tasub tööd teha,“ leiab Merike. Ta ei taha siit Nõvalt enam kuhugi mujale kolida. Neis metsades, kuldse liivaga randades ja mere ääres on midagi, mida linna värvilised reklaamtuled ei paku.

Nüüdseks on Merikesel välja kujunenud tihe koostöö Nõva osavalla ja Lääne-Nigula vallaga, samuti Sihtasutusega Läänemaa ja MTÜga Kodukant Läänemaa. Nõva Breaki toodetele on omistatud piirkondlik Läänemaa Oma märgis. Turismiinfopunkt Nõva Break on kantud mitmele turismikaardile ja äpile.

 

Tekst: Ivar Soopan
Fotod: Ivar Soopan, erakogu

Vaata siit või sealt, ikkagi on uskumatu, mida inimesed viitsivad ette võtta. Haapsalus elav Agur Paesüld viitsib. Miks ta selle katamaraani üldse ehitas?
Ta on „Teeme ära!” maailmakoristuspäevaks kõige pikemalt ja põhjalikumalt valmistunud inimene maamunal. Mitte keegi 2018. aastal 13 miljonist või tunamullu 20 miljonist osalenust ei teinud selleks ettevalmistusi kolm aastat, et ühel päeval kuskil maanurgas prügi korjata. Kui keegi vaidleb vastu, siis palun sama kaalukaid tõendeid, kui siin kohe järgnevad.

2015. aastal hakkas Agur sõbra garaažis ehitama vineerkomposiidist katamaraani. 2018. aasta augustis sai see valmis. Kuu aja pärast võttis ta 6,4-meetrise purjeka mitmekümneks osaks lahti, sidus nööriga sõiduauto järelkärule, sõitis selle nagiseva ja tuules kõikuva laadungiga 2500 km kaugusele Aadria mere äärde Horvaatiasse, pani katamaraani uuesti kokku, seilas kaks päeva nii purje- kui ka mõlajõul väikesele saarele ja hakkas sealses rannas prügi korjama.Niimoodi esitades kõlab see jutt päris suursuguselt. Faktid on õiged, aga väike liialdus teeb asja tegelikult põnevamaks, kui ehk peaks. Kui seda on liiga palju, siis võib ära jätta vaid ühe osa ― katamaraani ehitamise. Kuid ei, see on ka õige… aga ta ei meisterdanud seda siiski ainult selleks, et jõuda kindlal kuupäeval Vahemere saarele prügi korjama.

Merega kõrvuti

Agur elab merest mõnekümne meetri kaugusel, kolmest suunas teise korruse aknast paistab vesi. On olnud aegu, kui see silmale nauditav veeväli on ka tormide ajal vähem nauditavalt tuppa tunginud.

Kui inimese kehast moodustab 70% vesi, siis Aguri kehas pole see ilmselt mitte niisama vesi, vaid soolane. Meri on talle oluline.

„Kui võtta planeeti laiemalt, siis meri ja kõrged mäed on ainukesed kohad, kus inimene saab ennast väikesena tunda. Heas mõttes,” räägib Agur kodumaja laudpõrandal paljaid varbaid liigutades. „Mõnes mõttes võib see olla ebamugav, aga meri ja mäed on need, kus sul on mõni hetk olla täiesti nii, et saad selgelt aru, et see, mille vastas sa oled…. Tegelikult ma ei tahaks kasutada sõna vastas – see, millega sa kohtud, on sinust lihtsalt nii üle.”

Agur ehitas kodumaja kohale, kus kunagi elasid tema vanaema ja tädi. „Vana maja aeg sai ümber, sest selle sünniaeg oli üle-eelmise sajandi lõpus ja kogu selle aja jooksul jõudis n-ö vesi ahjus käia viiel korral,“ meenutab ta. „Esimest korda 19. sajandil, kolm korda eelmisel ning korra sel sajandil. 2005. aasta üleujutus oli neist kõige ulatuslikum – meri kolis tuppa lausa akna kaudu. Paarisaja meetri kaugusel asuv vanematekodu jõudis tormilaine piirata kolmel korral, aga sisse tungis alles viimase üleujutusega. Eks see näita omajagu kliima muutumist rajumaks.“

„Klassikuid tsiteerides: mõistlik inimene ehitaks oma onni merest kaugemale,“, muheleb Agur. „Kuid alati ei pea mõistlik olema.“

Holmi küla (nii kutsutakse siinset kanti isekeskis) Haapsalusiskus kompassinõela ikka enda suunas. Ehkki tõsi, et lapsepõlve kaluriaguli hõng on ka siinkandis defitsiidiks muutunud. Enam ei hõlju holmide kohal konservivabriku tummine lehk ja kevadeti mõrumagus paatide tõrvamise aroom. Üha enam kerkib klanitud aedu ja hooldatud muru tõrjub välja toominga- ja sirelirägastikke, kus trillerdavad punarinnad ja rästad ning laksutavad ööbikud.

„Kui järele mõelda, siis kihvt aeg ja koht üles kasvamiseks, sest esivanemad jätsid üsna vabad käed, kuidas oma jõudeaega sisustada,“ ütleb Agur. Holmi küla poistel fantaasiat juba jätkus: pilliroopadrikutest sai Amazoonia delta ja julladest uhked kuunarid, millega läbi uurimata rannikuid avastada. „Sama palju kui meri tundus hirmsana, ta ka lummas. Ja kui päris aus olla, siis need vastandlikud tunded ei ole kuhugi kadunud, võib-olla ehk pisut värvi vahetanud – tuum on jäänud samaks. Ma usun, et nõnda on paljudel, keda vee peale tõmbab.“

Loodusjõudude tuules

„Kui merel olemist õpetas mulle isa, siis rahutu reisipisiku istutas minusse tädi,“ räägib Agur. „Kui ma oskasin juba käia ja natuke rääkida, siis ta võttis mind kaasa väikestele seiklustele sapakaga mööda Läänemaad…”
Nüüd jagab ta kogenud meremeeste tõde, mis aitab merel olla ja sealt tagasi tulla – see on austus mere vastu. „Lähen alati selle mõttega merele, et olen mingis mõttes temaga kahekesi. Isegi siis, kui mul on paadi peal seltskond, kelle eest ma pean vastutama kaptenina või roolimehena. See tunne saadab mind kogu aeg – teadmine, et meri ja loodus selles kohas jääb alati peale.”

Sealt on pärit ka tema elufilosoofia. „Mina või kogukond ja inimkond laiemalt, me võime mingi aeg punnida vastu lainet mootoriga sõita, aga ükskord saab bensiin otsa või see pagana plärakast ütleb lihtsalt üles. Ja siis sa istud seal. Purjetamise võlu on selles, et purjed annavad sulle võimaluse koos loodusjõududega liikuda. Isegi vastutuult loovides sa ei põrista tuimalt otse oma kurssi mööda, vaid teed siksakke ning kogu aeg mere ja tuulega koostööd. Purjetamine on kompromisside kunst! Ilma oskuseta dünaamilist tasakaalu leida on raske merele pikemaks jääda. Ja see hõlmab ka vaimset sfääri.“

See seletab ka, mis Agur pole eriliselt suur motoriseeritud aluste fänn. Tema puitkomposiidist katamaraan Itatae liigub vaid tuule või käte jõul. Horvaatia vetes 2018. aasta septembris koges ta, kuidas tuulekotti jäädes tuleb kaine mõistus säilitada, õiged otsused teha ja kui muu ei aita, siis kas või tundide viisi mõlaga tööd teha. Kõik selleks, et pilkases lõunamaa pimeduses ei jääks jalgu kümnetele kalatraalidele või suurtele laevadele, mis sõidaksid sinust lihtsalt üle.

Ta koges sedagi, kuidas suured kaatrid ei tee väljagi, kui neile hädas olles paluvalt lehvitada, sest neil on ükskõik. Hea meremees kolleegi hätta ei jäta, kuid neil on viisakuse asemel see-eest kütus, mis neid edasi viib.

Naftapurjedes on tuul aga seni, kuni on naftat. Kui enam ei ole, siis on vaja oskusi ja kogemusi ning näpuotsatäis õnne.

„Ma ei ole mootorite vastane ega mingi masinapurustaja,“ võtab Agur teema kokku. „Ütleme nii, et tegemist on kergemat sorti vastastikuse antipaatiaga – mootorid ei usalda mind ja mina neid. Viimane kord, kui end täielikult päramootori hoolde usaldasin, vedas too meid riukalikult täpselt „parajal“ hetkel alt. Nimelt tossutasid mehed tuulevaikuses pisikese purjekaga Helsinki Lõunasadama kitsat faarvaatrit pidi kodu poole, kui mootor – märgates Tallinki reisilaeva mürinal nende sabas kanalisse sisenemas – suures hirmus töölepingu üles ütles ja meremehed saatuse hooleks jättis. Ahvikiirusel saime purjelapid üles ja kuskilt anti pisut udukerget tuulevinu, nii et õnnestus parajal hetkel nüüd juba jõuliselt tuututava liinilaeva teelt ära roomata.“

Tehnoloogial on tänapäeva inimese elus kindel koht, kuid Agur leiab, et see peab teenima inimest, mitte vastupidi. „Raske on tänapäeval ette kujutada päästelaeva, mis pelgalt aerude või purje jõul appi tõttab! Kuid mootoritest täielikult sõltumisel on oma hind.“

Haapsalu on küll kolmest küljest merega ümbritsetud, aga seotus merega võiks Aguri meelest olla palju suurem. „Minu arvates on Haapsalu lahe potentsiaal avamata ja sellepärast meeldibki mulle katamaraaniga sõita.” Ta peab silmas seda, et tema ehitatud paat on väga madala süvisega ja ta saab seilata ning randuda ka põlvekõrguses vees. Suvel tahab ta seda kogemust ka teistele jagada, võtta peale väikseid reisiseltskondi, teha väljasõite loodusesse. Haapsallu sattuv turist saaks nii hoopis teistsuguse kogemuse kui piiskopilinnuses, promenaadil või Paralepa rannas käies.
Linna ümbruses on miilide ulatuses isekeskis toimetavat loodust. „Saad sõita randa, võtta termose kaasa, visata ennast liivasesse abajasse või rannaniidujupile korraks siruli, vahtida taevasse. Võib-olla lendab kotkas üle või näed mõnda kosklat pesast välja vupsamas… Ja selles sopis võid sa olla tükk aega, ilma et teisi inimesi näeks. Saad korra vaikusega ühendust, mis tegelikult ei ole vaikus, vaid sisaldab kõiki neid hääli ja helisid, laineloksumist vastu rannakive,” ütleb Agur.

Enda ehitatud katamaraaniga saab ta niisuguseid reise pakkuda väikesele seltskonnale, kuni neli inimest on paras pardale võtta. Itatae-sugust katamaraani on lihtne treileril uude sõidupiirkonda vedada ja miks mitte seilata taas lõunapoolsetel vetel, kui leidub reisiselle, kes tahaksid Tiki Itataega pisut hooaega pikendada ja kaugemal seigelda.

Vandersellid, kes soovivad rohkem teada selle suve katamaraaniretkedest, hoidke Tiki Itatae veebilehel silma peal: itatae.eu

Agur Paesüld, bakalaureusekraadiga kartograaf ja geoinformaatik, infograafika disainer ja toimetaja, kaartide koostaja ja kujundaja, video- ja fotograaf

Mõtet ehitada oma purjepaat haudus Agur üle kümne aasta. Kui avanes võimalus, siis nii ta tegigi. Enda tehtud paadiga on ikka teistsugune side kui seeriatootmise omaga – Agur tahtis tunda seda unikaalset sidet. Iga paadiga tuleb kaasa tema ajalugu: „Mõnel ei ole see energeetiliselt laetud, aga mõnel on see kohe tunda. Esimeste sõitude pealt hakkab ta sulle näitama, mis tegelane ta on. Mõne paadiga jamasse sattudes tunned, et kui sina teda hoiad, siis hoiab ta vastu. Aga mõni on riukalik – pillab valel hetkel sulle masti kaela või…”