Ussisaar Vormsi – killuke lõpmatust keset merd

Tekst: Kaie Ilves
Fotod: Meeme Veisson

Vormsi on suuruselt Eesti neljas saar Muhu, Hiiu- ja Saaremaa järel ja see kerkis merest iidammu, umbes 3000 aasta eest.

Esimesed elanikud olid rootslased. „Asustust võiks lugeda umbes alates 1206. aastast, kui Lundi piiskop Andreas saatis saarele esimesed talupered Ölandilt,” ütleb Vormsi vallavanem Ene Sarapuu. 1944. aastani elasidki seal peamiselt Rootsi kalurite ja põlluharijate järeltulijad. Aastal 1934 oli Vormsil 2500 elanikku, 2400 neist rootslased. Nimi tuleneb Ormsö’st, mis tähendab rootsi keeles ussisaaart.

 

Just selle nime all mainivad Vormsit vanad kirikuraamatud. Vingerdajate kohta ütleb Ene aga, et neid on seal Harju keskmiselt ja polegi teada, miks saarel selline pelutav nimi on. Tõsi, Vormsil on palju kive ja roomajaile loomuldasa ju meeldib end kivide vahel päikese käes soojendada. „Nii et kes siin kunagi randus, võis arvata, et usse ongi saarel palju,” ütleb Ene.

Kui veab, siis võib ussisaarel kohata hoopis eesti muinasjuttude müütilist olendit vaskussi, jalutut sisalikku, kes on ohutu, haruldane ja kaitse all. Vormsi on isegi natuke nagu vaskuss – salapärane pühaku kaitse all olev vaikusesaar, mis muudab kuju ja nägu, kus mõnikord vilksatab ürgminevik.

„Vormsi kõige ilusam koht on Püha Olavi kirik ja vana rõngasristidega surnuaed,” ütleb Jonne Bergren, kes pidas kümmekond aastat Vormsis saarevahi ametit ja kelle suguvõsa juured saarel ulatuvad sajandite taha, aastasse 1700. Ema oli eestlane, pärit Albust, isa aga rannarootslaste perest. „Kodune keel oli meil eesti keel,” ütleb Jonne. Isaema põgenes üle mere Rootsi ja on maetud sinna. „Nii need saatused olid,” lisab ta.

Aastatel 1943–44 lahkusid saarelt peaaegu kõik elanikud, üle 2000 inimese asus elama Rootsi või mujale läände. Saar jäi üsna tühjaks. 700 aastat kestnud rannarootslaste aeg ussisaarel oli lõppenud, aga elu läks edasi. Nüüd elab Vormsil kümmekond ehtsate rannarootslaste järeltulijat, kellega Jonne on koos kasvanud ja koolis käinud. Vormsi roostipäraste kohanimede peale aga ei hakanud isegi Nõukogude võim – nimesid tõlkima ei hakatud, lihtsalt y nime lõpus asendus i-ga.

„Kas kujutate end ette kusagil mujal elamas?” pärin Jonnelt. „Ei kujuta ausalt öelda,” tuleb kiire vastus. Paar talve on ta töö pärast mandril korteris olnud. Aga ühtegi oma ligi 70 kevadest, suvest ega sügisest pole ta mandril veetnud. Ta elab oma sünnikodus Norrbys ja temas igritsevale põlvkondade pikkusele ustavusele saare vastu pole ajahammas peale hakanud.

21. sajandi suve- ja talve Vormsi on nagu öö ja päev. Saare hingekirjas on 400 elanikku, kellest pool on nagu rändlinnud – septembriks pakivad nad oma kodinad kokku ja lahkuvad. Vormsi statistiline neli inimest ruutkilomeetri kohta kahaneb poole jagu.

Norrbys loeb Jonne ühe käe sõrmedel kokku üks, kaks, kolm, neli, viis suitsu, suurem jagu üksikud inimesed. Rannarootslaste järeltulijad said küll uue aja alguses oma maa tagasi ja ehitasid ussisaarele majad. Neist järgmine põlvkond aga müüb pigem maad-majad maha. „Neid ei seo saarega enam midagi peale selle, et siin on olnud vanavanemate kodu. Pidepunkti ei ole,” ütleb Jonne. Aga ega majad siis tühjaks jää. Tulevad teised, kuigi ainult heledaks suveks, et siis kaduda, nagu poleks neid olnudki, ja väike saar vajub unne.

21. sajandi Vormsi on kõige suurem ehk ühel päeval aastas – 29. juulil, unenäolisel kesksuvel, kui kevadet ei mäleta enam keegi ja talve poleks kunagi nagu olnudki. 29. juuli on väga tähtis päev – olavipäev, kui saarele tuleb kokku rahvast üle terve maailma, nii rannarootslaste järeltulijad kui ka niisama rahvas, mitusada inimest, seega tunduvalt rohkem kui saarel talve- ja suveelanikke kokku. Ah et miks? Eks ikka püha Olavi, mere-, kala- ja kaupmeeste kaitsepühaku auks.

Vormsi Püha Olavi kirik on üle 800 aasta vana.

Ukse kohalt põrnitseb sisseastujat pisike värviline puust Olav ise.

Kirikuaias on iidne päikesekell, mis näitab aega minuti täpsusega.

Pühaku nimepäeva tähistavad vormsilased 1990. aastast jumalateenistusega ja loengute ning kontsertidega saare eri paigus. Kirikuaias saab suppi ja Sviby talumuuseumis kohvi–kooki.

„Ükski aasta pole vahele jäänud ja ei jää seegi,” on Jonne rahul.
Olavipäev tuleb nagu ikka, mis siis, et saar ise muutub.

Vormsi üks müstilisemaid paiku on rõngas- ehk päikeseristidega surnuaed – maailma üks suuremaid oma 330 päikeseristiga. Osa viltu vajunud ja pooleldi maasse neeldunud, seisavad nad seal oma sajanditevanuses rahus – dateeritud on need aastatel 1743–1923. Ristid tehti ise, kiviraiumistöökoda saarel polnud. Surnuaia lõikab pooleks tee nagu ajajoon – uuem osa põhja ja vanem, päikeseristidega lõuna pool. Jonne käib surnuaial iga paari kuu tagant, aga mitte selleks, et hardas rahus kultuuripärandit imetleda. Põlise ussisaarlasena on tal privileeg käia kalmistul tarbe pärast – suguvõsa hauad on seal.

Tihemini kui kalmistule satub Jonne Hullosse, kus näeb ka talvel teisi inimesi. Norbbys naljalt ei näe, seal pole möödasõitjaidki. Hullos aga on pood, tohtripunkt, vallamaja ja kool. Kui küsida, kuhu ta külalise Vormsil esimesena viiks, vastab Jonne, et teeks saarele ringi peale, aga oleneb, kust äärest hakata. Ka Ene ütleb sama: „Oleneb, mis pidi minna.”

Mis nende suundadega siis õigupoolest on?

Kui Vormsit ülevalt vaadata, siis joonistab tee saarele kaheksa ehk lõpmatuse märgi, nii et ussisaar on nagu killuke lõpmatust keset merd. Tee teeb kaks looget ning jagab Vormsi lääne- ja idaringiks. Lääne pool elanud varem rikkad – laevaomanikud ja meremehed, ida pool kalurid ja vaesem rahvas.

Praegu ei ole vahet. Jonne koduküla Norrby ja Ene koduküla Rälby asuvad mõlemad idaringil. Norrbys pole kunagi olnud kõrtsi, aga on olnud kool. Rälby asustasid kunagi Tallinnast välja saadetud rootslased, nii et Ene, kes suunati pärast ülikooli 1978. aastal mandrilt Vormsile agronoomiks, sobib mustrisse hästi. Oli maikuu, tohutu udu, parvlaev ei sõitnud ja Rohuküla sadamas tuli oodata mitu päeva, et  kohale saaks. Saare värk, aga mandrile tagasi pole ta tahtnud. Miks peakski? „Väike küll, aga kõik on olemas,” ütleb ta.

Aga sõidetagu mis pidi tahes, Vormsi pärl on kaitsealune Saxby paerand, mis on sile nagu laudpõrand, löö või simmikingades tantsu. Saxby rannavallil kasvab merikapsas ja avastamist ootavad ürgloomade kivistunud siiruviirulised kojad. Üle mere paistab Harilaid.

27 meetri kõrgune Saxby majakas paigaldati 1864. aastal – see toodi Inglismaalt tükkidena Vormsile ja pandi seal kokku. Üsna varsti aga sai selgeks, et see on liiga madal ja tuleb kõrgemaks teha. 1871. aastast näitab see meremeestele tuld 27 meetri kõrguselt. Suvel pääseb ka tuletorni tippu, torn on avatud.

Hullo ja Suuremõisa vahelt keerab metsa 1,7 kilomeetri pikkune Allika matkarada, mis viib, nagu nimigi ütleb, mitme eriilmelise allikani, suurem neist Suurallikas. Lubjakünka allikal ehk Raviallikal pole lehtrit, sest veest settib lubi, millest moodustub hoopis pisike küngas. Seda tüüpi allikad on Euroopas ja mujalgi maailmas üliharuldased.

Rumpo külast algab 4 kilomeetri pikkune matkarada Rumpo ninasse, mis ulatub kitsa siiluna kaugele merre. Ninast paistab Sviby sadam, ilusa ilmaga Rohuküla ja Hiiumaa ning Rohuküla vahet kündvad parvlaevad.

Küsimusele, mis on saare kõige ilusam paik, jääb Ene vastuse võlgu. Vormsil on igal pool ilus, igal asjal on oma võlu, kui õige nurga alt vaadata. „Mina ütleksin, et tulge, vaatame koos, ja siis saate ise otsustada, mis on kõige ilusam,” ütleb ta.

#visithaapsalu