Saare (Lyckholmi) mõis
Saare (Lyckholmi) mõis
Saare (Lyckholm) tähendab algupäraselt eraldi seisvat piiritletud maatükki, mis asub saare peal. Endine Lyckholmi saar kasvas Noarootsiga kokku 19. sajandil. Lyckholmi on esmakordselt mainitud 1627. aastal, mil seal asus kolm talu. Lyckholmi mõis asutati 1662. aastal ja selle esimeseks omanikuks oli Magnus Gabriel De la Gardie, kes müüs mõisa 1681. aastal krahv Königsmarckile. 17. Sajandi lõpus ja 18. sajandil on mõisa omanikud korduvalt vahetunud, kuid 1773. Aastal ostis mõisa Friedrich Adolf von Rosen ja von Rosenite valdusse jäi see mitmesajaks aastaks.
Mõisa barokne peahoone on ehitatud ilmselt 18. sajandi II poolel. Peahoone on ehitatud kohalikust paekivist ja oli algselt keskmise suurusega mantelkorstnaga ühekordne hoone, millel poole hoone ulatuses on madala sokliga keldrikorrus ja hoone otstel lakatoad. Ehitust kattis kõrge poolkelpkatus. Peauks oli viidud hoone vasakpoolsesse otsa, kus asus ka väike puiteeskoda kelpkatuse all. Suur puitveranda asus hoone parempoolsel otsafassaadil. Praegu on paraadtrepp peasissepääsuga hoone esifassaadil. Mõisaansamblist on säilinud veel tõllakuur ja tall, neist viimane on varemetes.
Mõisa peahoonet on ümbritsenud ilmselt 18. sajandil rajatud prantsuse stiilis park, kus kasvab tatari kuslapuid.
Peale Vabadussõda läbi viidud maareformiga eraldati Saare mõisast küll üheksa uut asunikukohta, kuid mõisasüda koos 200 hektari maaga jäi von Rosenite valdusse. Seda sellepärast, et toonase omaniku Woldemar von Roseni kaks poega võitlesid Vabadussõjas Eesti poolel. Pärast Vabadussõda võttis mõisa majandamise enda kanda sõjast naasnud Friedrich von Rosen. Põllutööd tuli mõisnikuperel ka endal teha ja vanadelt fotodelt on näha, kuidas noored parunid paljajalu sõnnikut veavad ja rukist lõikavad.
1939. aastal, baltisakslaste ümberasumisega lahkusid Saksamaale ka von Rosenid. Mõis jäi tühjaks ja hakkas lagunema. Kui Friedrich von Roseni poeg Gustav, kes on Saare mõisas sündinud, 1989. aastal esimest korda pärast äraminekut taas Eestisse ja Saare mõisa tuli, oli mõisa peahoonest püsti vaid müürid ja mantelkorsten – katus oli ammu kadunud ja varemets kasvasid puud.
Kuna baltisakslased said ära minnes oma maha jäänud vara eest kompensatsiooni, siis maid tagasi taotleda Gustav von Rosen ei saanud ja nii ostis ta mõisasüdame 1995. aastal tagasi. Kõigepealt taastas ta tõllakuuri ja avas seal 1997. aastal muuseumi. Muuseumi loomisele aitasid kaasa kohalikud inimesed, kes sinna eksponaate aitasid koguda. Muuseumis tutvustatakse Saare ajalugu, Lyckholmi kihi paekivi ning kohaliku elu-olu alates tööriistadest kuni lauanõude ja muu majapidamiskraamini.
Seejärel võttis Gustav von Rosen ette peahoone taastamise ja sellega jõuti lõpule 2001. aastal. Nüüdseks on Gustav von Rosen surnud ja puhkab, nagu ka ta vend Hans, Noarootsi kiriku juures kalmistul, kuid mõis on endiselt suguvõsa valduses ja tegutseb majutus- ja ürituste korraldamise kohana ning suviti on seal avatud kohvik.
Töökad mõisnikud
1930. aastatel Noarootsis pastori ametit pidanud Rootsi kirikuõpetaja Sven Danell kirjeldab oma raamatus „Kuldarannake” muuhulgas ka Noarootsi mõisnike. Friedrich von Roseni ja tema perekonna kohta kirjutab ta järgmist:
„Kompleksidest ja vimmast oli vaba Noarootsi naabermõisa Saare (Lyckholmi) parun Rosen. Ta oli ohvitser ning viibinud revolutsiooni puhkemise ajal rindel. Räägiti, et kui teised ohvitserid pidid elu ohvriks tooma, siis teda olid soldatid õhkuloopimisega austanud. Oma mõisa kärpimise üle ei olnud ta küll otse rõõmus, aga arvas, et oleks võinud ka halvemini minna, ja sugulaste abiga, kellel oli samuti õigus maatükkidele, sai ta kokku korraliku maaomandi, mis suutis ära toita paarkümmend lehma. Arvatavasti oli asi nii, et nii tema kui ka tema vend olid Vabadussõjast osa võtnud ja said sellega teatud õigused maale.
Kõhn, sooniline ja energiline von Rosen oli toimekas põllumees. Tema veised olid angli tõugu, punaselaigulised või peaaegu tumepruunid, üsna saleda kehaehitusega ja kitsa laubaga lehmad. Künniloomadeks olid härjad, ja väikest kasvu paruniproua, kes oli habras nagu mõni leerilaps, meevärvi juuksed palmikuna ümber pea keeratud, oli sageli see, kes härjapaariga kündis. Nende väsimatu töö avaldas väga sügavat muljet. Väikese proua kõige ilusam puhkeaeg viimase kümne aasta jooksul olevat olnud siis, kui ta hambamädaniku tõttu pidid mitu nädalat Haapsalus ravil käima. Ta pidid jalgsi käima umbes 8 km Österby paadisillani, pressima end alati puupüsti täis postipaati ja siis paar tundi paadis ja hambaarsti juures paigal istuma, enne kui tuli hakata tagasi sõitma. Veel mitu aastat hiljem rääkis ta väga tänulikult sellest puhkusest. /…/
Väike proua oli vapper inimene ja püüdis igasugusest sentimentaalsusest hoiduda, samal ajal kui ta ise sisemiselt põles kaastundest kannatajate vastu, õiglusepaatosest, idealismist ja emalikkusest. Kasinates oludes oskas ta luua oma poegadele hubasust ja pidulikkust. Kui mõnel neist oli sünnipäev, kutsuti ka meid kiriklast kohale. Sünnipäevatordi asemel oli hiigelsuur palmikkringel nii mitme põleva küünlaga, kui palju oli sünnipäevalapsel aastaid. Sellistel puhkudel olid Saarel imetoredad perekondlikud õhtud.“
Esimene eralennuväli
Saare mõisa taastanud Gustav von Rosen rajas 2006. aastal mõisa juurde eralennuvälja, et poeg Lothar saaks tal sagedamini külas käia. Varem pidi Lothar von Rosen Saare mõisa külla tulles maanduma Ämari lennuväljal, kuid sealt on Saare külla üsna pikk maa.
Lennuvälja rajasid von Rosen ja tema naaber Herbert Trisberg ühiselt mõlema maale. Lennuameti peamine nõue oli, et raja pikkus ei tohi olla alla 600 m, Saare lennuvälja raja mõõtmed on 650 × 60 m. See oli esimene eralennuväli Läänemaal.
Lennuvälja avamisel 2006. aasta septembris oligi esimene maanduja Lothar von Rosen. Järgmisel päeval tulid kahe lennukiga Saksamaalt ka tema sõbrad ja päev hiljem laupäeval külastas vastvalminud lennuvälja ka üks Eesti lennuk. Sakslased sõidutasid lennukitega ka neid tervitama tulnud külarahvast. Kuna huvilisi oli palju, püstitati sel päeval Eesti ühe päeva jooksul ühelt lennuväljalt õhkutõusmiste rekord.
„See on Noarootsis ajalooline sündmus,” rääkis vallavanem Ülo Kalm