Vene õigeusu kirik
Vene õigeusu kirik
Sadama poolt Vormsi keskusse Hullosse jääb paremat kätt varemetes Vene õigeusu kirik.
Vormsil algas massiline õigeusku siirdumine 1886. aastal. Saarele jõudsid kuuldused, et keisri usku minnes saavad talupojad ka maad. Nii kirjutaski 1886. aasta septembris 162 inimest alla paberile õigeusku astumise kohta. Keisri usku astus kokku umbes 500 inimest, kes lõid oma koguduse – see kuulus abikogudusena Haapsalu õigeusukiriku alla, kuid Vormsil oli oma preester, kaks köstrit ja kool ühe õpetajaga.
Hullosse ehitati ka punasest tellisest kirik, mis valmis 1890 ja pühitseti õigeusu Kristuse Ülestõusmise kirikuks. Avati ka neli õigeusukooli. Kogudusel oli ka oma surnuaed, kus praeguseks on säilinud vaid kaks hauda: köster-kooliõpetajate Jaan Spuhli ja Konstantin Kreegi oma. Mõlemad mehed on silma paistnud ka muudel aladel.
Kui aga selgus, et loodetud maad siiski ei saa, pettusid paljud õigeusus ja tahtsid vanasse usku tagasi pöörduda. Seda aga ei lubatud 1905. aasta usuvabaduse manifestini. Pärast seda oli preester Vaaraskil, kes Vormsis pikka aega preestriks oli olnud, raske kogudust säilitada, kuigi mingi tegevus jätkus. 1917. aasta revolutsiooni järel aga õigeusu preestritele palka välja ei makstud ja Vaarask lahkus saarelt koos kirikuvõtmega.
Kogudus kuivas kokku, selle suuruseks hinnati koos lastega umbes 30 inimest. Jumalateenistusi peeti paar korda aastas. 1938. aastal oli koguduses vaid seitse inimest. Lõpuks surigi kogudus välja ja hüljatud kirik hakkas lagunema. Nõukogude okupatsiooni ajal kasutati kirikut laona, nüüdseks on ta varemeis.
Jaan Spuhl-Rotalia
Jaan Spuhl-Rotalia, sünnipärase nimega Johann Gustav Spuhl sündis 1859. aastal Ridalas. Kuna Ridala ladina keelne nimi on Rotalia, hakkaski ta oma kirjatööde puhul kasutama pseudonüümi Rotalia.
Noorelt keeli õppinud ja palju lugenud Spuhl-Rotalia töötas kõigepealt Sinalepa koolmeistrina, kuid 1891. aastal tuli Vormsi õigeusukooli õpetajaks ja töötas saarel nii köster-koolmeistri kui ka vallasekretärina 1902. aastani. Samal ajal tegeles ta tõlkija ja ajakirjanikuna.
Laiemalt on Spuhl-Rotalia aga tuntud kui Eesti pomoloogia rajaja ehk tegeles puuvilja- ja marjasortide uurimise ja aretamisega. Ta oli üks esimesi, kes avaldas eestikeelses trükisõnas aiandus- ja loodusteadmisi, aga kirjutas ka näiteks raamatud „Kodumaa seened”, „Kodumaa kalad”, samuti rahva tervisest ja kohalikust ajaloost. Tema „Kodumaa marjad” ning „Pomoloogia õperaamat” olid 20. sajandi esimesel poolel üle kolmekümne aasta kõige põhjalikumad eestikeelsed aianduse käsiraamatud. Oma kulu ja kirjadega andis ta välja Haapsalu esimest eestikeelset ajakirja „Majapidaja”, kus aiandus- ja põllundusteemade kõrval käsitleti põhjalikult ka filosoofiat, teoloogiat, bioloogiat (sh. darvinismi) ja ajalugu.
Vormsi periood oligi pomoloogia vallas Spuhlil kõige viljakam. Ta rajas Vormsile puukooli ja viljapuukatseaia, kus oli umbes 3000 puud ja põõsast, kokku 500 sordist. Tema aia kaudu levisid viljapuud- ja põõsad ka taluaedadesse. Vormsil propageeris Spuhl taluaedade asutamist ja pani oma käega kasvama üle 5000 poogendi ning jälgis pidevalt viljapuude ja marjakultuuride kasvu. Spuhl ise on öelnud, et Vormsi saar moodustas määratu suure pomoloogia aia, kus sortide edenemist võrdlevalt vaadelda võis.
Spuhl-Rotalia suri 1916. aastal ja maeti Vormsi õigeusukalmistule.
Konstantin Kreek
Teine Vormsi õigeusu kirikuga seotud mees oli Konstantin Kreek, sünninimega Gustav Kreek (Kree). Temagi oli pärit Ridalast, sündinud 1852 Võnnus vallaslapsena. Oma päris isa toel läks ta Kuuda seminari õpetajaks õppima. Tema esimesed kolm töökohta õpetajana olid Ridalas, kuid 1896. aastal kolis tema suur pere Vormsile, kus pakuti õigeusu kooli õpetaja kohta. See aga tähendas üleminekut Vene õigeusku.
Kooliõpetaja ameti kõrvalt tegeles Kreek sarnaselt Spuhlile aianduse ja mesindusega. Kreek rajas Vormsi kooli juurde kooliaia, mille juures kasutas ta õpilaste tööjõudu, õpetades neile puude ja põõsaste, aga ka aedviljade ja lillede külvamist, istutamist ja hooldamist.
Konstantin Kreek suri Vormsil 1916. aastal ja maeti Vormsi õigeusu kalmistule.
Konstantin Kreegi enda tegemisi teatakse vähem, rohkem tuntud tema poeg, helilooja ja rahvaviiside koguja Cyrillus Kreek, kes talletas ka palju eestirootslaste rahvalikke koraalimeloodiaid. Cyrillus Kreek õppis Peterburi konservatooriumis ja pidas hiljem sarnaselt isale Haapsalus koolmeistri ametit – ta oli muusikaõpetaja ja ka Haapsalu muusikaelu arendaja.
Eestirootslased või rannarootslased, nagu neid aja jooksul nimetatud on, on elanud Eesti rannikul ja saartel 13. sajandist. Haapsalus on rootslasi esimest korda nimetatud 1294. aastal välja antud Haapsalu teises linnaõiguses. Seal on öeldud, et maal elavatel rootslastel on õigus pärida linnas elanud sugulaste vara ja vastupidi. Eestlastel sellist õigust ei olnud.
Kus rootslased keskajal linnas elasid või mis töid tegid, pole teada. Täpsemad andmed rootslastest ja nende elama asumisest Haapsallu on hilisemast ajast. On teada, et 18. sajandi lõpul, kui rittermeister von Knorring pärast korduvaid tülisid talurahvaga Vööla ja Väike-Hara talupojad üles ütles, asus neli-viis talupoega, kes pidid oma kohtadelt lahkuma, elama Haapsalu Pikkholmile, mis jääb praeguse Sadama tänava äärde. Esimesed asukad olid kolm venda, kalurid Johann, Matz ja Peter Christiansonid ning kalur Christian Hindrichson. Varsti järgnes neile müürsepp Matz. Tulijad ehitasid endale majad ja tuuliku. Järgmise sajandi alguses lisandus neile Kärdla rootslasi.
Russwurm kirjutab, et holmidele asunud rootslased harisid tühja ja ka hoolimata innukast harimisest praegu saagivaese maa üles ja elatuvad ausalt, kuid kuidagimoodi kalapüügist ja päevapalgalise tööst. Mõned ka saksastusid, ja saavutasid heaolu ja parema hariduse.
19. sajandi keskpaigas, kui Russwurm oma Eibofolke kirjutas, elasid üksikud rootslased, kellest enamasti olid saanud eestlased või sakslased, ka teistes Haapsalus linnaosades. Näiteks Kastininal (praegu Suur- ja Väike-Liiva tänava ümbrus), Loemäel (Õhtu kalda, Lahe ja Kalda tänava vahel) ja Koplis (praegu Kopli ja Potissepa tänava ümbrus) ja surnuaia juures.
Russwurm hindas 19. Sajandi keskpaigas rootslaste arvuks Haapsalus neli-viis peret ja lisaks veel umbes 80 rootsi juurtega inimest, kellest osad on eestistunud.
Holmidepealne oli eestirootslaste jaoks oluline ka hilisemal ajal, kui seal asuvast Vana-Sadamast väljus postipaat Vormsisse ja Noarootsi. Nii oli üsna tavaline, et Noarootsist või Vormsit saabunud ja Vana-Sadama silla ääres maabunud rootslased oma kraamiga mööda Sadama tänavat linna turu poole liikusid ja pärast jälle sama teed pidi sadamasse tagasi, et koju sõita.