Rannarootslaste igapäevaelu

Rannarootslaste leib

Aastasadu on rannarootslased olnud meisterlikud puupaatide ehitajad – seda kunsti anti edasi põlvest põlve. Igal saarel olid isemoodi paadid. Mõningaid laevamudeleid näeb ka Rannarootsi muuseumis, kus uuritakse ja samas ka ehitatakse traditsioonilisi rannarootslaste puupaate, millest suurim on praegu Ruhnu jaala.

Rannarootslaste leib tuli põhiliselt merest. Osmussaarel harrastati veel omamoodi veelinnujahti ja kõikidel saartel oli oluline hülgepüük. Samas tegeleti ka karjakasvatusega. Eestlastega võrreldes olid neil suured sea- lehma-, lamba- ja kitsekarjad. Peeti kodulinde ja valmistati oskuslikult juustu. Põlluharimine oli kivise pinnase tõttu vaevaline, aga sellegipoolest kasvatati otra, rukist, kaalikat ja hiljem kartulit. Lisaks olid eestirootslased osavad käsitöölised, kes tegid oma kätega kõik vajaliku riietest kuni püssideni. Tublide meresõitjatena käidi kauplemas Soomes ja Rootsis.

Muusika

Rannarootslased tõid kaasa oma kultuuri ning igas piirkonnas kanti ka oma rahvarõivaid. Tegutsesid mängu- ja lauluseltsid, hoiti elus kohalikke traditsioone ja rahvatantse. Mängiti mitmesuguseid pille. Hiiu kannel ehk talharpa oli Vormsis armastatud pill juba keskajal – seda oskas ehitada ja mängida iga mees. Paraku sattus ajaloo keerdkäikudes Hiiu kannel põlu alla ja vajus enam kui sajandiks unustusse. Pakri saartel mängiti varasest ajast alates torupilli, Noarootsis viiulit ja lõõtspilli.

Omanäoline taluarhitektuur

Erinevalt eestlaste rehielamust oli rannarootslastel kolmeruumiline elamu (lahtise koldega esik, suur tuba ja kamber) rehest lahus. Eestlaslik rehielamu oli tarvitusel ainult Ruhnu saarel. Tubade sisustus oli rannarootslastel enam kaunistatud ja mitmekesisem kui eestlaste rehielamus. Terviklikult säilinud eestlastega sarnane talukompleks on Ruhnu saarel Korsi talu, mis kuulub 2012. aastast koos Ruhnu muuseumiga Rannarootsi muuseumi alla.

Rannarootslaste käsitöö

Erilise kuulsuse võitsid rannarootsi naised läbi ilusate niplispitside. 16-24 pulga abil valmistati kuni 10 cm laiuseid pitse oma tanudele ja pluusidele. Niplispits lõi rannarootslastele iseloomuliku tekstiilitraditsiooni.