Rannarootsi muuseum
Rannarootsi muuseum
Vana-Sadamas, kunagises Väedeni kõrtsihoones, kus vormsilased ja noarootslased kunagi kojusõiduks postipaati ootasid, asub nüüd eestirootslaste ajalugu ja eluolu tutvustav Rannarootsi muuseum.
Kui Nõukogude Liit 1980. aastate lõpul lagunema hakkas, hakati taas rääkima Eesti lääne- ja looderannikul ning saarel enne Teist maailmasõda elanud ja 1943.-1944. aastal enamik Rootsi lahkunud eestirootslastest. 1988. aastal asutasid Eestisse jäänud eestirootslaste järeltulijad ja rannarootsi kultuurist ja ajaloost huvitatud Haapsalus Eestirootslaste Kultuuri Seltsi. Seltsi üks eesmärke oli ka rannarootslaste elu ja ajalugu tutvustava muuseumi loomine.
Rannarootsi muuseum registreeriti küll juba 28. detsembril 1992, kuid päris muuseumi avamine võttis veel mõni aasta aega. Sobiv koht muuseumile leiti eestirootslastele tuttavasse Vanasadamasse. Esimene näitus oma muuseumi ruumides avati 1998. aasta juunis koos suurejooneliste lavastuslike Vormsi pulmadega. Muuseumi ametlik avamine toimus veel neli aastat hiljem, 2002. aastal, kui sel puhul oli kohale sõitnud ka Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf ja kuninganna Sylvia.
Näitusemaja uhkeim eksponaat on 2002. Aastal valminud 20 meetri pikkune käsitsi tikitud Rannavaip, mis annab ülevaate eestirootsi ajaloost ja piirkondadest. 2021. aastal sai valmis rannavaiba järg. Kuna eestirootslaste elu kulges pärast II maailmasõda Läänemere kahel kaldal, siis on ka viie meetri pikkune järg tikitud kahes osas – üks kujutab Eestisse jäänud eestirootslaste saatust, teine aga nende elu Rootsis. Näitusemajas käivad igal neljapäeval koos neljapäevamemmed – eestirootsi juurtega käsitöönaised, kes löövad kaasa ka muudes muuseumi tegemistes.
Näitusemaja õuel on rookatusega väike palkmaja, „Bastabacka”. See on tüüpiline eestirootslaste ait – spikar –, mida kasutati mitmesuguste saaduste hoidmiseks. Muuseumisse on ait toodud Riguldi mõisa alla kuulunud metsavahi talust Höbringi küla lähedalt, mille nimi oli Bastaback e. Saunamäe. Nüüd on võrgukuuris merenduse teemaline ekspositsioon.
Bastabacka kõrval asub aga unikaalne mitme kambriga kalasuitsutamise ahi, mis on muuseumisse toodud üsna lähedalt – Sadama tänava äärest. Ahju kasutasid Noarootsist pärit eestirootslastest kalurid ja kalakaupmehed Mensased. Ahi on ehitatud sõdadevahelisel ajal (1918-1939) ja olnud kasutusel ka pärast teist maailmasõda. Suitsuahi on ka muuseumis aktiivselt kasutuses, sest muuseumil on tavaks korraldada mitu korda aastas suitsukala päeva, kus külastajatele muu hea-parema kõrval pakutakse oma suitsuahjus suitsutatud kala.
Aja jooksul on muuseum laienenud. Lisaks näitusemajale, mis kannab heldete annetajate auks Heymani maja nime, on muuseumi kasutuses ka kõrvalmaja, kus asuvad muuseumi kontoriruumid, teaduslik raamatukogu ja koosviibimisruum. Kontorihoone kinkis muuseumil Riguldist pärit Einar Hamberg, kelle auks kannab see Hambergi maja nime.
Muuseumikompleksi kuulub ka Rannaait ehk Gårdshuset, kus on välja pandud muuseumi kogusse kuuluvaid suuremaid esemeid majapidamiskraami. Rannaait avati 2019. aastal.
Muuseumil on ka oma paadisild, kus on koha leidnud mitmed rannarootsi aladelt pärit alused alates Noarootsi ruupadest kuni Pakri saartel ehitatud mootorpaadini Alexander.
Rannavaip – 20 meetrit tikitud ajalugu
Rannarootsi muuseumi uhkeim ja unikaalseim eksponaat on eestirootsi ajalugu ja piirkondi tutvustav rannavaip.
Vaiba tikkimise idee tekkis muuseumi toonasel direktoril Alar Schönbergil kui ta Rootsis Ransby jahi- ja kalandusmuuseumis nägi 40 meetri pikkust palverännuvaipa, mis kujutab keskaegset palverännuteekonda ja tikiti Trondheimi 1000. aastapäevaks 1997. aastal. Palverännuvaip on omakorda inspireeritud kuulsat Bayeux vaipa, mis kujutab hilisema Inglismaa kuninga William I Vallutaja vallutusretke Inglismaale.
Rootsist naasnud Schönberg leidis, et samamoodi võiks vaibale tikituna jäädvustada ka eestirootslaste ajaloo Eestis. Vaiba kavandas ja pildid, mille järgi tikiti, joonistas ette Rannarootsi muuseumi teadur Jorma Friberg. Tikkijateks olid peamiselt Rannarootsi muuseumis neljapäeviti koos käivad neljapäevamemmed ehk eestirootsi päritolu käsitöönaised.
Tikkimine algas 2021. aasta novembris ja vaip valmis 2002. aasta mais, mil muuseum võõrustas Rootsi kuningapaari. Kui esialgu tikkisid neljapäevamemmed vaipa oma neljapäevastel kogunemistel, siis tähtaja lähenedes saadi kokku peaaegu iga päev. Memmedele lisaks võtsid nõela-lõnga kätte ka muuseumitöötajad, sealhulgas mehed.
Eestirootslaste lugu algab paatidega, millega rootslased kunagi Eesti rannikule ja saartee saabusid ning jätkub Haapsalu linnuse kujutise ja aastaarvuga 1294, sest sel aastal välja antud Haapsalu linnaõiguses on esimest korda mainitud rootsi asustust Eestis. Vaibale on tikitud Jüriöö ülestõus, pärast mida müüs Padise klooster rootsi talupoegadele Pakri saared. Vaibale on jäädvustatud eri riigivõimud, sõjad, epideemiad ja pidev võitlus oma õiguste eest. Vaibal on kujutatud hiiurootslaste väljasaatmist Ukrainasse ja hiiukannelde põletamist Vormsil seal tegutsenud rootsi misjonäri Lars Österblomi tegevuse tagajärjel. Aga vaibale on jäädvustatud ka oma rootsikeelse hariduse ja kultuurimaailma ülesehitamine alates organisatsiooni Svenska Odlingens Vänner (Rootsi Hariduse Sõbrad) asutamisest ja oma ajakirja Kustbon väljaandmisest kuni põllutöö- ja rahvaülikooli asutamiseni Pürksis enne II maailmasõda. Vaibal on koha leidnud ka kõik peamised eestirootslaste elupiirkonnad. Rannavaip lõppeb eestirootslaste lahkumisega Eestist II maailmasõja ajal.
2018. aastal hakkasid eestirootslased Rannarootsi muuseumi direktori Ülo Kalmu ettepanekul rannavaibale 5 meetri pikkust järge tikkima. Erinevalt algsest vaibast tikiti järg paralleelselt Eestis ja Rootsis ning kahest osast koosnev järjevaip ka kujutab eestirootslaste paralleelselt kulgenud elu ühel ja teisel pool raudset eesriiet. Nagu esimesegi vaiba puhul, joonistas ja kujundas kangale tikitavad motiivid Rannarootsi muuseumi teadur Jorma Frieberg. Eestis tikisid vaipa Rannarootsi muuseumi neljapäevamemmed, Rootsis käisid aga seitse eestirootsi koos Stockholmi Eesti majas.
Jätkuvaiba mõlemad vaibapooled algavad päriselt aset leidnud põgenemisstseeniga – kui Rootsi-poolsel vaibal põgenemine vaatamata teel ette tulnud viperustele õnnestus, siis Eesti-poolse vaiba puhul jäid põgenejad saksa patrullile vahele ja saadeti Patarei vanglasse. Eestis tikitud pool
