Österby küla ja sadam

Hans Westerblom, hüüdnimega Posti-Ants (Post-Hans rootsi keeles), sündis 1875. aastal Noarootsis hoopis Kudani külas.  Postivedamise võttis ta üle 1899. aastal kui tema sama ametit pidanud õemees Posti-Mats suri.

Üle lahe sõideti siis ainult sõudepaatidega, mida Hans sai Posti-Matsilt päranduseks viis. Kõik kes üle lahe tahtsid pääseda, maksid „viis kopkat nina pealt” ja sõudsid ise paadiga linna. Paadiüürijatel pidid puust aerutullid endal kaasas olema. 1901. aastal muretses Posti-Ants omale purjepaadi Salme ja vedas sellega posti ja inimesi üle lahe. Samuti sai ka veel sõudepaate üürida. Aja jooksul muretses ta veel juurde purjekad Wram, Swalan, Norman, Jupiter ja Hulda.

Saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal sokutati Hans kohalike mõisnike ja pastori poolt Haapsalusse trellide taha. Vanglas polnud Hansul ta oma sõnade kohaselt elul väga vigagi. Vangla ülemuseks oli üks riigisakslane, kes oli suur napsumees ja Hans lasi kodunt iga päev sööki ja puskarit saata ja tema kongis käis pummelung päevast päeva. Kui teised kinnipeetavad pidid päeval tööl käima siis Hans oli ikka «immer krank».

Samal ajal langes postiveokohustus tema poegade Roberti ja Alfredi õlgadele, kes olid vaid kümme  ja üheksa aastat vanad. Paljud inimesed pelgasid poiste noorust ja ei julgenud seepärast paadisõitu ette võtta. Ajajooksul hirmud vähenesid ja 15aastastena ei peljanud neid enam keegi. Peale vangist vabanemist olid vaesed päevad – vene raha kaotas väärtuse ja uut ei jõudnud veel teenida.

Vabariigi algusaastatel paranes ka rahaline seis, kuna siis uhtus meri ühelt hukkunud aurikult Bordeaux´st toodud piiritusevaadid Riguldi randa ja nende mahamüümise järel olid jälle jalad all. Vend Mathiase käendusel saadi veel väikest laenugi. 1925. aastal monteeriti Wikingisse esimene mootor. Järgmisel aastal osteti  mootorpaat Ost ja 1929. aastal kolmaski.  Rahvale meeldis mootorpaadiga reisimine rohkem, kuna see sõitis peaaegu iga ilmaga ja purjepaadist tunduvalt kiiremini.

1932. aastal tabas Westerblome aga õnnetus, nende uus postipaat Ost pandi Österby sadamas põlema ja see põles kuni veeliinini ära. Osavate meistrimeestena ehitasid nad paadi uuesti üles. Kui enne oli pea 15 meetri pikkune paat vaid osaliselt tekiga kaetud, siis pärast suurt remonti sai see mahuka katusega kaetud salongi.

1932. aastal oli perekonnal kolm mootorpaati. Ost vedas rahvast, Nord kevadel silku, suvel turiste ja sügisel õunu ning Süd seisis sillas alati sõidukorras tagavaraks. Hiljem oli neil veel paadid Aavo ja Fram. Suur ja uhke Saaremaalt tellitud Aavo natsionaliseeriti nõukogude võimu poolt ja kui Saksa väed hakkasid sisse tulema, süttis paat teel Haapsalust Hiiumaale põlema ja läks kogu täiega põhja. Ost aga suudeti kommunistide eest varjule toimetada. Kõige lihtsam oli paat peita vee alla. Selleks puuriti paadipõhja augud ja lasti ta piisavalt sügaval kohal Österby sadama lähedal põhja. Sobiva hetke saabudes, kui kommunistid olid maalt läinud, tõsteti paat jälle üles, seati korda ja sellega põgenes poeg Robert koos pere ja tuttavatega 1943. aasta jõulude ajal Soome kaudu Rootsi. Hans jäi koos naise Mariaga koju Österbysse, kuid suri 1945. aasta augustis, kuna oli kevadel paadi veeskamisel läbi jää vajunud ja külmetusest tekkinud kopsupõletiku jäänud.

Jorma Friberg „Postimees” 1. juuni 2016