Osmussaar
Osmussaar
Osmussaar, rootsikeelse nimega Odensholm asub Läänemeres, 7 kilomeetri kaugusel looderannikust. Saar on 5 kilomeetrit pikk ja umbes 1,5 kilomeetrit lai. Eestirootslased ise nimetasid saart Holmen ja osmussaarlased ise kasutasid sageli nime Backan.
Arheoloogiliselt pole saart küll eriti põhjalikult uuritud, kuid kabeli juurest on arheoloogid leidnud märke viikingiaegsest peatuspaigast. Eks oleks see ka loogiline, sest saar asub viikingite Idateel. Kirjalikes allikates on Osmussaart esmakordsel mainitud 13. sajandil, kuid Osmussaarel elavaid rootslasi on esimest korda mainitud 1430. Aastal.
Saarel oli vaid üks küla, mis asus saare keskel. Talude arv varieerus sajandite jooksul 5-10 vahel, kuid 18. sajandist 1940. aastani elas saarel seitse perekonda: Brus, Stavas, Niggors, Erkers, Marks, Nybondas, Greis.
Küla ümber asunud põllud ja heinamaad olid kogu külal ühised, kuid jagatud nöörimaadeks – igal talul oli põllul oma siil. Põllutööd olid peamiselt naiste teha. Osmussaarlased kasvatasid otra ja ka kartulit, aga peamine sissetulek tuli kalast, mida mandril müümas käidi. Samuti tegelesid osmussaarlased auli- ja hülgejahiga. Lisateenistust andis lootsiteenistus – Haapsallu, Tallinna või Riiga suunduvatel laevadel. Sellepärast oli iga talul püsti kõrge redel, kust merel vaadata. Saarel oli pääsepaat ning osmussaarlased olid vabastatud sõjaväeteenistusest. Sissetulekut andsid ka karile sõitnud ja/või hukkunud laevade rüüstamine.
Osmussaar kuulus Uuemõisa mõisale. Kuna saar oli kaugel ja sealt mõisas teotööl polnud võimalik käia, piirdusid saare elanikud rendi maksmisega. Rent püsis 17. sajandist muutumatu – maksti 5 tünni soola- ja sama palju värsket kala aastas.
1902. aastal müüs Uuemõisa mõisnik Hunnius Osmussaar von Schutzile. 1907. Müüdi edasi. 20. sajandi alguses nõuti, et osmusaarlased ostaksid oma maa välja, kuid nemad seda teha ei tahtnud, rõhudes Rootsi kuninganna Kristiina privileegikirjale, kus oli kirjas ka kohustuslik aastarent – seesama kala.
Osmussaarele elas sadakond inimest, enne II maailmasõda oli neid 130. 1939. aastal Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud baaside lepingu tõttu olid osmussaarlased sunnitud 1940. aasta juunis saarelt lahkuma. Päev enne ärasõitu 12. juunil peeti saarel kahed pulmad. Osmussaarlased asustati ümber Vormsile, kuid kuna seal olid kehvad maad, püüdsid nad minna Riguldisse, mis oli tuttavam kant. Venelased ehitasid saarele sõjaväebaasid. Saksa okupatsiooni ajal said osmussaarlased loa kodusaarele tagasi minna. Seal leidsid nad eest hävitatud küla. 1943.-1944. aastal asusid Osmussaare rootslased, kes ei olnud mobiliseeritud Nõukogude sõjaväkke, ümber Rootsi.
Nõukogude ajal oli saarel väike piirvalveväeosa ja tuletorni juures elasid majakavahid oma perega. 1993. aastal lahkusid sõjaväelased saarelt ja see jäi kümmekonnaks aastaks elaniketa.
Kuna Osmussaare maad ei kuulunud enne II maailmasõda osmussaarlasele, polnud neil õigust maid ka tagasi saada. Praegu kuuluvad Osmussaare maad riigile ja 1994. aastast on saar riiklik kaitseala.
2000. aastate algusest on saarel taas püsiasustus – seal elab üks perekond.
Odini saar
Osmussaare rootsikeelset nime Odensholm seostatakse vanapõhja jumala Odiniga. Viikingite mütoloogias oli Odin jumalate kuningas – surma, tarkuse, ennustamise, nõidumise ja poeesia jumal. Põhjamaade müütides kirjeldatakse teda kui võimsat võitlejat ja viikingid pidasid Odinit üheks tähtsaimaks sõdalaseks, seda isegi teiste jumalate hulgas. Ta valitses sõjaõnne üle ja otsustas, kes pidi lahingus langema.
Ühe legendi järgi olevat Odin Osmussaarele maetud ja saarel osati näidata ka rändrahnu, mida nimetati Odini hauaks. Selle rändrahnu purustasid saarele kaitserajatisi ehitanud vene okupatsiooniväed II maailmasõja ajal.
Teise legendi järgi olla Odin Põõsaspeal tühjendanud oma jalanõu sellesse tunginud liivast ning sellest liivast moodustuski Osmussaar.
Osmussaare kabel
Osmussaare kabel, millest praegu on alles vaid torn ja alusmüürid, oli paekivist ja asus külast eemal. Esimene puidust kabel rajati Osmussaarel ilmselt 16. sajandil. 3. septembril 1766 pühitseti samas kohas juba paekivist kabel.
Jeesuse kabel oli väike, 12×7 meetri suurune ja 10 meetri kõrguse torniga, mis merele ära paistis. Kabeli sisustus oli lihtne, seal oli seitse pingirida – igal perel oma. Kokku oli kabelis umbes 80 istekohta. Kabeli väravale paigutati 1852. aastal saare lähedal madalikule sõitnud briti laeval käilakujuks olnud piiblit lugeva Martin Lutheri puukuju.
Ümber kabeli oli kivimüüriga ümbritsetud kalmistu, kus samuti oli igal perel oma matmisrida.
Osmussaar kabel kuulus Noarootsi kihelkonna alla. 17. sajandi keskpaiku seati sisse prästhålde ehk kord, et kirikuõpetaja käis saarel korra aastas, juuli viimasel pühapäeval. Siis ristis ta vahepeal sündinud lapsed, õnnistas surnuaial vahepeal lahkunud ja siis käisid osmussaarlased ka armulaual. Muul ajal viis teenistusi läbi kohalik lugija.
Nõukogude sõjavägi tegi kabelist laskemoonalao. Sakslaste pealetungiga 1941 sügisel toimunud tulevahetuses sai kabel sai tabamuse. Hiljem lammutati pikihoone ja kooriruumi seinad, kivid kasutati tõenäoliselt sõjaliste objektide ehitamiseks. Järgi jäi ainult torni kiviosa ja pikihoone läänesein.
Vene sõjaväelased rüüstasid ka kalmistu – kabeliaia kivid viidi minema ja purustati betooni täiteks. 1941 pommitamise käigus sai kalmistu tabamuse. Hauatähised loobiti minema ja tõenäoliselt on haudu ka rüüstatud. Praeguseks ei ole säilinud ühtegi tervet hauatähist. Küll on aga osmussaarlaste järeltulijad pannud kalmistule mälestuskivi igale saare seitsmele perekonnale.
1994. aastal pühitseti kabeli juures uus kellatorn, mille ehitasid endised osmusaarlased.
2007. aastal hakati Rootsis tegutseva ning endisi osmussaarlasi ja nende järeltulijaid koondava Osmussaare külaühingu (Odensholms byalag) eestvõttel kabelivaremeid konserveerima. 2012. aastal saadi töödega ühele poole.