Misjonär Österblom

Vormsi kiriku lähedal on mälestusmärk Rootsi misjonärile  Lars Johan Österblomile, kes 19. Sajandi teises pooles Vormsi vaimu- ja materiaalsele kultuurile sügava jälje jättis.

1837. aastal Rootsis sündinud Österblom saabus koos Thure Emmanuel Thoréniga Eestisse 1873. aastal. Esialgu oli Rootsi evangeelsel misjoni ühingul plaan saata Eestisse piibleid, kuid siinsed kirikutegelased kinnitasid, et piibleid leidub peaaegu igas rootsi majapidamises, kuid puudu on jumalakartlikust rändõpetajast, sest elanike haridustase on väga madal, joomine üpris tavaline ja vaesus suur.

Thorén ja Österblom saabusid Haapsalu kaudu Noarootsi pastor Girgensohni juurde. Seal otsustati, et Thorén jääb Noarootsi, Österblom aga siirdub Vormsisse. Saarel tegutses Österblom 13 aastat.

Toonast olukorda Vormsil on Österblom ise kirjeldanud kui üht suurt viletsust – u 2000 elanikuga saarel tegutses 13 kõrtsi ja ei ühtegi kooli. Inimesed elasid räpastes korstnateta hurtsikutes, mistõttu oli ka palju silmahaiguseid. Kohalike elu iseloomustas varastamine, valetamine, joomine ning suitsetamine, aga ka usuloidus ja vaen Vormsi viinalembese kirikuõpetaja Alexander Nordgreni vastu.

Võitnud kohaliku mõisniku Ott Friedrich von Stackelbergi poolehoiu, asutas Österblom esimese talurahvakooli kohe oma saabumisaastal. Kokku jõudis ta asutada kolm kooli. Stackelbergi loal hakkas misjonär ka palvetunde pidama. Kulus kolm aastat kui suur ärkamislaine ka Vormsi enda alla haaras. Österblomi jutluste vastu tõusis nii suur huvi, et rahvas ei mahtunud enam siseruumidesse ära ja koosolekuid peeti metsas. Tugeva ärkamisega kohtades vähkresid inimesed ringi, roomasid põrandal, hüüdes lakkamatult: „Tagane minust, sa kuri vaim, ja tule minusse Püha Vaim!”

Koos ärkamisega muutus ka Vormsi eluolu – majadele hakati ehitama korstnaid ja suitsutarede asemel hakati ehitatama suurte akendega maju. Österblom õpetas Vormsi naisi põrandaid pesema ja hügieenile tähelepanu pöörama. 

Muutused olid ka rahvakommetes. Usulise ärkamise käigus kadusid vanad rahvakombed ja tavad ning nende vastu võideldi karistuste ja häbistamistega. Mehed tassisid oma traditsioonilised muusikainstrumendid talharpad ehk hiiu kandled suurde kuhja ja panid selle põlema, sest pidasid pille saatana tööriistadeks. Patuseks hakati pidama rahvalaule- ja tantse.  Pruudid loobusid pruudikrooni ehk seppeli kandmisest, rahvarõivaid muudeti „sündsamaks”. 

1870. aastate lõpul ning 1880. aastate alguses hõlmas „vormsiusule” ärkamine kogu saare. Peaaegu täiesti kadusid joomine ja suitsetamine (piibud maeti avalikult maha), samuti varastamine, vägisõnade tarvitamine ning muudki patud. 13 kõrtsi asemel rajati 13 palvemaja.

1870. aastatel tõusis aga misjonäri tegevuse vastu kriitika, ühelt poolt oli tema tegevus pinnuks silmas luterlikule kirikule, sest kirikus käimise asemel eelistasid inimesed palvetunde, teisalt aga oli Österblomi vastu vene õigeusu kirik. Ja just õigeusu kirikul õnnestus saavutada see, et 1887. aastal saadetigi Österblom tagasipöördumisõiguseta Rootsi tagasi.

Rootsis suri Österblom 1932. aastal. 1936 püstitasid vormsilased talle mälestuskivi.

Eestirootslased või rannarootslased, nagu neid aja jooksul nimetatud on, on elanud Eesti rannikul ja saartel 13. sajandist. Haapsalus on rootslasi esimest korda nimetatud 1294. aastal välja antud Haapsalu teises linnaõiguses. Seal on öeldud, et maal elavatel rootslastel on õigus pärida linnas elanud sugulaste vara ja vastupidi. Eestlastel sellist õigust ei olnud.

Kus rootslased keskajal linnas elasid või mis töid tegid, pole teada. Täpsemad andmed rootslastest ja nende elama asumisest Haapsallu  on hilisemast ajast. On teada, et 18. sajandi lõpul, kui rittermeister von Knorring pärast korduvaid tülisid talurahvaga Vööla ja Väike-Hara talupojad üles ütles, asus neli-viis talupoega, kes pidid oma kohtadelt lahkuma, elama Haapsalu Pikkholmile, mis jääb praeguse Sadama tänava äärde. Esimesed asukad olid kolm venda, kalurid Johann, Matz ja Peter Christiansonid ning kalur Christian Hindrichson. Varsti järgnes neile müürsepp Matz. Tulijad ehitasid endale majad ja tuuliku.  Järgmise sajandi alguses lisandus neile Kärdla rootslasi.

Russwurm kirjutab, et holmidele asunud rootslased harisid tühja ja ka hoolimata innukast harimisest praegu saagivaese maa üles ja elatuvad ausalt, kuid kuidagimoodi kalapüügist ja päevapalgalise tööst. Mõned ka saksastusid, ja saavutasid heaolu ja parema hariduse.

19. sajandi keskpaigas, kui Russwurm oma Eibofolke kirjutas, elasid üksikud rootslased, kellest enamasti olid saanud eestlased või sakslased, ka teistes Haapsalus linnaosades. Näiteks Kastininal (praegu Suur- ja Väike-Liiva tänava ümbrus), Loemäel (Õhtu kalda, Lahe ja Kalda tänava vahel) ja Koplis (praegu Kopli ja Potissepa tänava ümbrus) ja surnuaia juures.

Russwurm hindas 19. Sajandi keskpaigas rootslaste arvuks Haapsalus neli-viis peret ja lisaks veel umbes 80 rootsi juurtega inimest, kellest osad on eestistunud.  

Holmidepealne oli eestirootslaste jaoks oluline ka hilisemal ajal, kui seal asuvast Vana-Sadamast väljus postipaat Vormsisse ja Noarootsi. Nii oli üsna tavaline, et Noarootsist või Vormsit saabunud ja Vana-Sadama silla ääres maabunud rootslased oma kraamiga mööda Sadama tänavat linna turu  poole liikusid ja pärast jälle sama teed pidi sadamasse tagasi, et koju sõita.