Köstritalu
Köstritalu
Noarootsi poolsaare alguses, Kulani tee ääres asub Köstritalu ase. Köstritalust on praeguseks säilinud küll ainult vundament, kuid koha on Rannarootsi muuseum tähistanud infotahvliga.
Köstritalu oli Noarootsi köstri eluase, kus 19. Sajandi teisest poolest tegutses ka köstrikool Kudani, Vööla ja Hara küla lastele. Maja ehitamiseks andsid materjali Pürksi mõisnik parun von Ungern-Sternberg ja Noarootsi kirikuõpetaja Girgensohn. Kuna alguses oli ruumi vähe, käisid ühel päeval nädalas koolis poisid, teisel tüdrukud. 1873 ehitati köstrimajaga ühe katuse alla klassituba. Koolis käis 25-30 õpilast, eestlasi ja rootslasi umbes pooleks.
19.-20. Sajandi vahetusel ehitati maja põhjalikult ringi. Nüüd oli lastel omaette väljapääs ja oli ka magamistuba kaugemalt tulnud lastele. Näiteks Hara küla lastel oli koolitee pikk, mistõttu nad elasid kogu nädala koolimajas.
1920. aastal oli Köstritalus tulekahju ja maja põles poolenisti maha. Ruumipuudusel sai köster-kooliõpetaja oma magamistoas õpetada ainult lähima, Kudani küla lastega. Et klassitoast olid järgi jäänud ainud seinad, vald aga kooliosa enam üles ehitada ei tahtnud, ostis toonane köster-kooliõpetaja selle ära, ehitas oma kulu ja kirjadega üles ja pidas seal kolm aastat kooli. 1924. Aastal viidi kool Vööla mõisa.
Köstritalu polnud oluline ainult koolina, vaid see oli kogunemiskoht ka täiskasvanutele, sest oma asukoha poolest oli see sobiv paik teel jalga puhata. Seal peeti, laenutati raamatuid, loeti eesti ja rootsi ajalehti ja ajakirju või käidi lihtsalt köstriga juttu puhumas.
Noarootsi köstritest tuntuim oli Johan Nyman, kes tegutses köstrina aastatel 1893-1933, ja oli eestirootslaste rahvusliku ärkamise üks eestvedajaid. Köstritalus peeti maha ka eestirootslaste esimesed ärkamisaegsed suured koosolekud.
Köstritalu koht kuulub praegu Noarootsi kogudusele ja taluaseme juures on ka infotahvel.
Johan Nyman (1859–1933)
Suur-Nõmmkülast pärit Johan Nymani roll eestirootslaste eneseteadvuse tõusule on olnud väga suur, kuigi oma olemuselt oli ta pigem tagasihoidlik mees.
Juba lapsepõlvest on Nymani iseloomustatud kui väga teadmishimulist poissi, kes õppis varakult nii lugema kui ka kirjutama. Kui misjonär Thorén asutas 1873. aastal Paslepa õpetajate seimnari, võeti sinna õpilaste vähesuse tõttu vastu ka Nyman, kes oli toona vaid 14aastane ja seminari õpilaste seas noorim. Kuna ta oli ka peale kooli lõpetamist liiga noor, et iseseisvalt koolmeistriametit pidama hakata, jäi Nyman aastaks seminari juurde Thorénile appi. Kui Nyman sai 18aastaseks sai temast Paslepa külakooli õpetaja. Õpetajate seminari viimastel aastatel, kui enamik õpilastest olid juba eestlased, sattus eesti keelt mitteoskav Thorén õpetamisel raskesse olukorda ja mõningaid aineid kutsuti andma Nyman. Seminari viimasel aastal sai Nymanist seminari juht.
1883. aastal sai Johan Nymanist Osmussaare kooliõpetaja ja sinna jäi ta kümneks aastaks. Kuigi sissetulek oli väike, on Nyman tagantjärele öelnud, et see oli võib-olla kõige õnnelikum aeg tema elus.
1883. valiti Nyman Noarootsi köstriks ja temast sai ka kooliõpetaja. Lisaks õpetas ta rootsi keelt Aulepast pärit Hans Pöhlile, kellest sai hiljem Nymani kaasvõitleja eestirootslaste asja ajamisel ja eestirootslaste üks juhtfiguure.
Juba Osmussaarel olles oli Nyman hakanud mõtlema eestirootslaste tuleviku peale. Lisatõuke andis ka 19. sajandi lõpul toimunud venestamine, mis andis Nymanile tõuke hakata oma mõtteid Eesti rootslaste asualade kultuurilise edendamise kohta tõsiselt ellu viima.
Esimene samm oli katse koos Pöhliga asutada 1900. aasta kevadel Noarootsi kihelkonnaraamatukogu. Raamatukogu asutamine osutus aga võimude vastuseisu tõttu keeruliseks ja nii otsustati asutada karskusselts, mille kaudu oleks olnud kergem raamatukogu käivitada. Seni aga laenutati raamatud salaja. 1903. Aastal asutatud karskusselts oli aga esimene eestirootslaste ühing, mille abil haridust ja teadmisi levitada.
1903. aastal andis Nyman koos Hans Pöhliga esimese eestirootslaste kalendri, mis oli ühtlasi esimene Eestis välja antud rootsikeelne trükis pärast 18. sajandil Tallinnas välja antud rootsikeelset lauluraamatut. Nyman tegutses aktiivselt ka eestirootslaste järgmise organisatsiooni Svenska Odlingens Vänner (Rootsi Hariduse Selts) asutamisel ning ühingu ajalehe „Kustbon” („Randlane”) väljaandmisel. Nyman kuulus ka Kustboni toimetusse.
Nyman suri 1933. aastal ja puhkab nüüd Noarootsi kiriku juures kalmistul.