Tekst: Tiina Lang
Fotod: Merilin Kaustel-Lehemets
Nõval jääb rootsipunase pritsumaja ja hosteli vahele üks majake, kus jagatakse asjatundlikku teavet ja tehakse ehedat rukkileiba. See on väikeettevõtja Merike Väli suvine infokohvik ja leivakoda Nõva Break.
Kui leivad on parasjagu ahjus, ahvatleb küpsetamislõhn teelist korraks rajalt kõrvale astuma. Kasvõi uudishimust. Ühtegi huvilist Merike ukse taha ei jäta, kui ta ise kohal on. Ta serveerib teed või kohvi, kui matkarajalt naasvad seljakotirändurid, jalgratturid või ka tuuritavad autoturistid turgutust vajavad. Kõik on oodatud. Isegi siis, kui väikeses pagarikojas lendleb pisut jahutolmu ajal, mil Merike käsitsi hiigelpotis leivatainast sõtkub. Mõnele küsimusele saab ta ikka vastata ja samas näeb külaline ehedat rukkileivategu. Merike valmistab leiba esiemade pärandi ja traditsioonide järgi, lihtsalt retsept on tal oma maitsele sobilikuks kohandanud.
Kellele must käsitööleib meeldib, see teab, et maitse võib ühel või teisel olla vägagi erinev, aga mõni on iseäranis hea. Naudidki paljast leivakääru. Lõikad pätsist ühe, seejärel teise viilu ja mõtled isukalt kolmandalegi.
Leib on elav asi
Selleks et teha niisugust leiba, mille maitse salvestub meeltesse, on vaja tunda selle hingeelu. Ilma liialduseta! „Leib on elus asi,“ ütleb Merike, kes on leiva valmistamisega seonduvat uurinud sellest ajast peale, mil nad abikaasaga Nõvale elamise ostsid, seega oma tosin aastat. „Mõte oli maal elama hakata, mistõttu õppisin leivateo ära,“ selgitab ta. „Võtsin üle teiste kogemusi ja kasutasin järjepidevalt omi.“ Lisaks käis kokakoolis, et leivakoolitustel asjatundjana teadmisi jagada. „Tahan veel uusi meetodeid ja retsepte proovida – leivamaailm on nii suur.“
Merike ei mõõda grammipealt ainekoguseid, vaid lähtub paljuski sisetundest ja juuretise hapususest. Küll on ta veendunud, et kui oled ise pinges ja stressis, siis kaotab leib maitse ja läheb tuimaks. „Öösel leiba tehes kuulan head muusikat, palvetan, mõtlen armastusega leiva sööjatele, soovides, et neil oleks tervist, rahu, rõõmu ja kordaminekuid,“ ütleb ta. Sellest ka leivakoja bränditoote nimi – Hea tuju leib. Lisaks on leivas ohtralt seemneid, mis sisaldavad õnnetunnet tekitavaid kasulikke aineid.
17 tundi tööd
Leivategu on füüsiliselt raske, kurnates käsi ja randmeid, kuid Merike ei taha kasutada elektrilist tainasegajat – tema arvates ei mõju see leiva maitsele hästi. Teadlikult hoidub ta ka laiast sortimendist. „Mulle piisab mõnest sordist. Kui ma ei jaksa enam käsitsi tainast teha, siis lihtsalt ei tee, aga praegu tunnen, et veel jaksan.“
Ühele leivateole kulub koos juuretise kääritamise, vormis kerkimise ja ahjus küpsemisega 17 tundi!
„Mul on suur vana ahi, aga leiba küpsetab hästi,“ on Merike tänulik kohalikule ettevõtjale Aivar Orustele, kes selle talle paari aasta eest kinkis ja soovitas hakata rohkem leiba tegema. Osta ja tellida saab leiba peale leivakoja ka Nõva toidupoest ja Läänemaa OTTi Haapsalu turult neljapäeviti.
Leivale lisaks on Merikesel muudki ettevõtmised. Kolm suve tagasi asus ta välja selgitama, mida Nõvale saabujad seal õigupoolest näha ja teha tahaksid.
Inimesi igast ilmakaarest
Merike on elanud perega pikalt välismaal, muu hulgas kuus aastat Brüsselis, enne kui Nõvale koliti. Nüüdseks on ta kodukanti põhjalikult tundma õppinud, peamiselt koos kohalike matkajuhtidega looduses matkates. Nõva fännina tahab ta oma kogemusi ja teadmisi turismiinfo teenuse vahendusel teistelegi jagada: „Inimesed tulevad ümbruse kohta küsima ja tahavad suhelda.“ Ning Merike annab heal meelel soovitusi.
Põhiliselt tulevad Nõva kanti uudistama jalgratturid, aga jagub ka autoturiste. Huvi pärast kogus Merike esimesel tegutsemisaastal ka infot turistide päritolu kohta. Näiteks selgus, et augustis käis seal inimesi 23 riigist… ja seejärel ta loobus statistikast. „Nõva on vägagi külastatav piirkond,“ tõdeb ta, „suhtlus on intensiivne, aga samas äge – teemasid on seinast seina.“ Kaasatud ka Merikese pereliikmed, kes räägivad mitut võõrkeelt.
Koduselt hubases infopunktist leivakojas saavad kõik maitsta tema musta käsitööleiba, mis ootab koos karulauguvõiga laua peal. Vahel kaovad viilud sekunditega. „Tahangi musta leiba tutvustada. See on juba aastaid mu eesmärk olnud, ka siis, kui elasime Brüsselis.“ Belgias märkas ta, et Eesti leib köitis mitmest rahvusest inimesi, sest musta leiba Euroopa ju ei tunne. Nii on tal soov korraldada ka ingliskeelseid juuretisleiva õpitubasid.
Uneaega peaaegu polegi
Suvel küpsetab Merike turistide rõõmuks veel plaadikooke, milleks vajalikke marju saab korjata metsast või oma aiast. Valikus on ka keeks „Maria Catharina“, mille retsept on inspireeritud Eesti Rahva Muuseumist leitud laevahukuloost Nõva juures. 1819. aastal läinud siinsetes vetes põhja Taani kaubalaev „Maria Catharina“, mille lastiks olid sidrunid, ploomid ja rosinad ning ilmselt ka rumm. Merike kasutabki oma retseptis rummiga immutatud puuvilju, mis annab keeksile mahlasuse ja säilivuse. Vahel sõidetakse kohale just nimelt selle keeksi pärast!
„Inimeste üllatamine maitsetega ja lahke võõrustamine on asjad, mille nimel tasub tööd teha,“ leiab Merike. Ta ei taha siit Nõvalt enam kuhugi mujale kolida. Neis metsades, kuldse liivaga randades ja mere ääres on midagi, mida linna värvilised reklaamtuled ei paku.
Nüüdseks on Merikesel välja kujunenud tihe koostöö Nõva osavalla ja Lääne-Nigula vallaga, samuti Sihtasutusega Läänemaa ja MTÜga Kodukant Läänemaa. Nõva Breaki toodetele on omistatud piirkondlik Läänemaa Oma märgis. Turismiinfopunkt Nõva Break on kantud mitmele turismikaardile ja äpile.
